Urmo Mets "'Toimumata tulvade toimik"'

Eesti Keele Sihtasutus, 2007;64 lk

Las laps luuletab, peaasi, et ei süsti. Diabeetikule me niimoodi ei ütleks. “Toimumata tulvade toimikul” on üsna haiguskahtlane pealkiri. Tõstame lahkamislauale, lehitseme. Avaneb näiteks selline pilt: üheksandalt korruselt sügavusse paiskuv lift / läbi vere torkav rõõm / paelaga pakendatud tunded kirsipuude poolt heidetud varjudes (kass-naine, lk 7). Kummastav minimalism? Ei ole, antud juhul järgneb veel 19 rida tsiviliseeritud hügieenikärbseid, konkubiinvõimlemise kateedreid ja nii edasi, kuni kostab tõdem: kibelev avaldamata tunne / valdas mind sellel pühapäeval / kass-naisest mõeldes (samas). Koroner sügab kukalt, keerab lehti, loeb edasi ning sõnastab esimesed raportiread: see, et raamatu on välja andnud just Eesti Keele Sihtasutus, on vägagi loogiline, sest neid keerulisepoolseid nimekirju lugedes võib tunduda, et keele vorm kipub jutu sisust üle olema. Muljet võib süvendada ka vanameister Leonhard Lapini kujundus – nii, pange tähele, see on Lapini kujundatud debüütkogu! – kaunid katsetused malelaua leiutamisel. Aga ma ei soovita kõike uskuda, mis teile tundub või tunduda võib, sest vahepeal muutub raamat elustpakatavalt roosaks ning luuletistest vormuvad omad lood.

Ma ei usu, et Lapini geniaalsus ei võimaldaks tal haltuurat teha, aga raamatukujunduste peale ta vimkasid raiskama küll ei hakka. “Toimumata tulvade toimikusse” kõlbab tänu Urmo Metsale ka tekstigurmaaniliselt süveneda. Põnev on, et diagonaalis “Toimumata tulvade toimikut” lugeda ei saa ega ole mõtet, pigem tasub sellega leht haaval mediteerida. Kui su seinal ripub lisaks Navitrolla graafikale ka Tõnis Vinti ning raamaturiiulis on Contra kõrval Visnapuud, Rondi, Krulli ja Trapeeži, on sul seda raamatut võib-olla väga vaja, sest see on tegelikult jazz.

Ning jazz teeb mõtlemisele head.