Uued plaadid: 20.10.2005
Damian “Jr. Gong” Marley
“Welcome To Jamrock”
(Universal)
Saage tuttavaks Bob Marley pojaga.
Marley perekonnanimi albumitel tekitab alati kõhklusi, kui tegemist ei ole just mõne vana Bobi albumiga. Hoolimata aga kõigist võimalikest eelarvamustest tundub, et Bob Marley noorim laps Damian ehk Jr. Gong on täiesti asjalik muusik. Võibolla koguni väga asjalik. Kui mõne aasta tagune “Half Way Tree” tõi enesega kaasa Grammy auhinna reggae kategoorias – mis, tõsi küll, on oma tähenduselt võrreldav Eurovisiooni lauluauhinnaga –, siis tänavune “Welcome To Jamrock” koos nimiloost massiivse hitiga on mitu korda parem ja veenvam. Lisaks omaloomingule leiduvad albumil ka kohustuslikud (?) austusavaldused isale. Ja Bobi “Exodus” saab loos “Move” täiesti uue kuue. Lahus neist aga leidub hulk häid ja väga häid lugusid, mille kõlapildi loomises on oma osa ka poolvend Stephen Marleyl.
Kui osta ainult üks reggae-album aastas, siis käesoleval aastal oleks selleks ilmselt “Welcome To Jamrock”. Tõsi küll, albumilt ei leia uusi dancehall-rütme, see-eest aga hulgaliselt täiesti asjalikku tänapäevast reggae’t, kus rütmika kõrval ei ole tähelepanuta jäänud ka sõnaline osa. Kuulates albumit, tekkis mul küsimus, kas Bob Marley häälekõla matkimine on bioloogiline või õpitud iseärasus Marleyde peres? 9
Ringo Ringvee
Ladytron
“Witching hour”
(Island)
Mustpead üllatavad tuttavate kujunditega.
Poleks arvanud, et Ladytronil kunagi kolmas album ilmub. Nende tuumkõla, popiga kurameeriv süntesaator-rock, paistis lõpuks oma karkassi sees ringi käivat. Sama lugu oli ju Human League’iga, mis pärast kahte tooremat plaati muutus kõlaliselt vähem autoriteetseks ja plaanitult edukaks sai. Ladytron pole drastiliselt teisenenud, õigemini, kõik neile omane on säilinud, aga paisunud suuremaks.
Säilinud on Helen Marnie ja Mira Aroyo distinktne külm laulmismaneer, säilinud on Korgi klahvkad, säilinud on ka Ladytroni viis armastusest rääkida: “Destroy everything you touch today, please destroy me this way.” Ometigi paistab seekordne üritus Lumivalgekese õunana.
Plaadi potentsiaalseima hittloo “Destroy Everything You Touch” videos kehastuvad ladytronlaste näod nõiduslikeks lumisteks mägedeks, mille vahel trotsib tuisku mustades kuubedes miniatuurne Ladytron. Selline eepiline raskuse seljatamise kujund on nende puhul täpne. Olles varjamata viitamas shoegaze’i superstaaridele ja kitšiga manipuleerijatele, kumab ambitsiooni, mida täielikult ei suudeta ellu viia. Plaadi lõpupoole tekib seisund, kus tundub, et see lugu vist juba oli, või vist ikka ei olnud. “Witching Hour” sobiks hästi tänapäeva nõialoitsuks. Miks Ladytron Roxy Musicu loo järgi endale ikkagi nime võttis? 9
Aleksander T. Yostafa
Staind
“Chapter V”
(WEA)
Nu-grunge’i härrasmehed kipuvad esinedes magama jääma.
Karjääri algstaadiumis nu-metaliga ühte kasti sattunud Staindi ei seo selle, tänaseks juba hääbuva muusikastiiliga küll enam mitte miski. Pigem võiks ansambli valdavalt minoorses helilaadis kitarrirokist rääkides viidata grunge’i järelkajadele – nt heiastub vähestes agressiivsemates lugudes ajuti Alice in Chains ja mitmes muus loos võib silmi pingutades näha Pearl Jami peegeldust.
Staindi – nagu pealkirigi ütleb – järjekorras viies, USAs juba edetabelite tippu jõudnud kauamängiv algab efektse kitarririfiga, mis kahetsusväärsel kombel on üks väheseid asju, mis sellest albumist meelde jääb. Plaadi põhiosa moodustavad ballaaditempos paigaltammuvad teosed, kus laulja esitus on kohati nii loid, et tekib tunne, et veel veidi ja mees jääb mikrofoni taha magama. Kui veel süveneda igavesti piinleva ja iseennast vihkava nohiku vaatepunktist kirjutatud tekstidesse, tekib tõeliselt veider tunne.
“Chapter V” ei ole kaugeltki mitte kehv album, laulude kompositsioon ja esitus on tuntavalt professionaalsel tasemel, kuid pole just palju plaate, mille olemasolu juba selle kuulamise ajal sama kergesti ununeks. 5
Andri Riid
Nihilistikrypt
“Required Sacrifices”
(s/r)
Eesti all-star metal-bändi kindel esimene samm.
NK debüütplaat ei ole kobav ega ebakindel, nagu seda tavaliselt on lapse esimene samm. Vastupidi - juba varemgi kohalikes metalringkondades tuntud muusikute nöörsaapad on juba pärast esimest sammu kindlalt areenile toetunud.
Misantroopse ohverdusplaadi juures on kõrvapaitavaim meloodiate meeldiv vaheldusrikkus ja tehniline küpsus. Käigud ja tempo muutuvad pidevalt, ulatudes unistavast ja täiesti ebadefilikust tinistamisest (à la Ignorabimus, millises bändis mitu NK liiget ka kunagi tegutsesid) täiesti ehtdefiliku materdamiseni. “Ei monotoonsusele!” näikse olevat bändi slogan. Tänu kogenud pillimeestele ei ole kuulda ka ühtki klassikaliselt primitiivset ja ludisevat riffi.
Paarist kohast on meeste saapanöörid ka sõlmes ja kulunud. Müristamise (või plahvatuste, tont teab) kasutamine intros on kulunud ja ammendatud nipp. Laulja, vabandust: rögiseja vajab death-vokalistide tippu jõudmiseks veel praktikat. Ja lõpetuseks: see ketas on pagana lühike. Vaevu jõuad maitse suhu saada, kui ongi otsas. Anname andeks, noor bänd – küll tuleb sarnaseid inimvihkajalikke lugusid ja kettaid veel. “I hate everything!” 8
Vidrik Võsoberg
Kronos Quartet and Asha Bhosle
“You’ve Stolen My Heart”
(Nonesuch)
Nüüdismuusikastaaride keelpillikvartetist sai lõplikult etnopopbänd.
Seda võis ennustada, kui kuulsin Kronoste hiljutist Mehhiko muusikaga albumit. Ennegi kõike võimatut oma neljale akadeemilisele instrumendile seadnud koosseis on nüüd vabanenud piiravast ideest. Nad ongi lihtsalt bänd, osavate muusikutena mängivad nad lisaks igasuguseid löökpille, elektrilist bassi, theremini, elektrioreleid ja süntesaatoreid, appi tulevad veel tabla-virtuoos Zakir Hussain ja hiina pipa-mängija Wu Man. Bänd mängib laule Bollywoodi filmimuusika uuendaja Rahul Dev Burmani (1939– 1994) loomingust, solistiks tema lesk Asha Bhosle. Üliviljakas Burman tõi india filmimuusikasse läänelikku elementi, arvestades samas siiski traditsioonidega.
Suurepärane plaat, kuigi mu lapsepõlvest pärit tülgastus India filmide vastu ei lähe üle. Või äkki? Kus näidatakse praegu India filme? 8
Tõnu Kaalep
