Klassikaline pianist ründab Radioheadi, peaaegu tagajärjekalt
Fototöötlusprogramm Photoshop pakub võimalust jagada pilt üksteise peal olevateks kihtideks ja iga kihti eraldi töödelda. Pärast saab kihid jälle liita. Miskipärast tuli see nõks mulle meelde, kuulates neid Radioheadi tõlkeid sooloklaverile. Radiohead ise bändina oleks sel juhul see kihiline pilt, mille eri tasandid on soovi korral eraldi vaadeldavad; ja nad toimivad näiteks live-versioonis ka iseseisvalt. Klassikalise klaverimänguga leiba teeniva Christopher Riley seaded on nagu sama pilt pärast kahte käsku: Flatten image, mis liidab kihid ja siis filtrite ja muude eriefektide all olev käsk Solo piano, mis muudab kõik võimalikult sarnaseks tuhandete frakkides pianistide igapäevatööle sadades kontserdisaalides. Radioheadi tundepursked ja melanhoolia on nüüd klassikalise pianisti omad, ma arvan, et asja mitte jagav klassikakriitik võib seda lihtsalt pidada mõne mitte liialt modernistliku praeguse helilooja tööks. Näiteks Rein Rannap võiks küll midagi sellist olla kirjutanud!
Kui see plaat midagi tõestab, siis seda, et Radioheadil on kogu aeg olnud üks sisu, muutuvast näost sõltumata. Siin on palu viielt albumilt, ja iial pole “Pablo Honey” ja “Amnesiaci” tegeliku olemuse sarnasus olnud nii selge.
Hea ambientmuusika augustikuu õhtupoolikuks pilvede ja liikuvate puuokstega.
7
Tõnu Kaalep
Cooler Kids
“Punk Debutante”
(Dreamworks)
Diskoplahvatus Brooklynist
Tuleb tunnistada, et kõik need aastad, mil kõrv kikkis sai kuulatud igat uut Kylie ja Madonna plaati, on olnud mahavisatud aeg. Tantsumuusikas kaua küpsenud plahvatus toimus hoopis Brooklynis, fantastilisel debüütalbumil, millega annavad oma olemasolust teada DJ Kaz Gamble ja vokalist Sisely Treasure.
Naljakas, et kõik need kvaliteedid, mis zhanri emalaevade viimastel stuudioskäikudel on jäänud kättesaamatuks – hoolimata inspireerivast meediatoetusest ning ülemakstud tipp-produtsentide laisast panusest – annavad end justkui möödaminnes Cooler Kidsile kätte. SMSi põlvkond on sünnitanud ansambli, kes näevad välja nagu plastmassist ja närimiskummist pakatavad Jaapani teismelised karaoketshempionid; kelle laulud kubisevad fraasidest “sha la la”, “hey mister diidzhei” ja “beibiii!”; kelle meelest Spice Girls oli Nokia ekraanilogo ja Deee-Lite Motorola helin.
Lihtne on tuvastada programmijuppe, mis salvestatud “Punkdebütandi” kõvakettale: seal leidub paljugi sellest, mida viimase kümnendi jooksul on Euroopas ja Ameerikas ostetud sildi “Disko” alt. Keerulisem on seletada, kuidas kogu kaadervärk koos püsib ja töötab. Aga ta töötab ja püsib: ergonoomilisi, kehakeemiaga sobivaid, kõiki tshakraid avavaid hitte voolab nagu küllusesarvest. Ma tõesti ei saa seda fenomeni seletada. Kylie management koguneb tõenäoliselt kriisikoosolekule ja Madonna teeb ka edaspidi nägu, et teda ei huvita miski peale pere.
Homne diskoklassika, arvan ma.
10
Mart Juur
Coral
"Magic And Medicine"
(Deltasonic)
Liverpooli retro-folk-brit-biitnike teine album.
Sega kokku Super Furry Animals ja Gorky's Zygotic Mynci, maitsesta natuke Gomeziga, vürtsita hititundlikkusega ja auruta välja veidrusi ning - voila! - ongi valmis Coral. Kahtlemata originaalne, kahtlemata võluv ja ometi oh-ma-olen-seda-kindlalt-kusagil-kuulnud. Siin on psühhedeeliat, kantrit, punki, bluusi ja kõik kokku nagu üks ehtne inglise folk. Mitte Viljandi tüüpi leelotamine, vaid modernne, soe, nostalgiline... umm… vist ikkagi leelotamine. Flöödielemendiga "Dont Think You're The First” ja laisalt kirglik "Pass It On" on ühed paremad pophitid sel aastal ning "Bill McCai" veel saab selleks. Ja kõigest hoolimata on plaati kuulates tunne, et Corali tüübid vaimustuvad kohati rohkem oma mängu- ja eksperimenteerimisoskusest, kui perfektsest popist. Seetõttu pole ka "Magic and Medicine" päris perfektne plaat.
8
Marek Kallin
