Uus 21. Kool: moodsa kasti ja väärika vana kohtumine
Oma kooli kogemus on igal inimesel üks nostalgilisemaid tundeid, kus võrdselt ruumilise keskkonnaga on olulised hääled, tähtsusetud sündmused, rutiinsed koolipäevad pidude-eelne erutus ja mis kõik veel.
Keset laiuvaid põlde asuvast, moodsate puhkealade ja talveaiaga Viimsi koolist 21. Kooli asudes jättis vana maja range ajaloolisus mulle sügava mulje. Kõrged kitsad koridorid, lohku käidud trepiastmed, vanadele koolimajadele nii omane suurejooneline aula... Veelgi enam aga igasugused hämarad sopid, poolpimedad eikellegiruumid, mis õpilased ise oma koolilehe toimetuseks, suitsuruumiks või kohvikuks kodustasid. Need olid veidrad ruumilised ülejäägid, mille kõrvaldamise kooliarhitektuuri moderniseerumisreform juba 20. sajandi alguses oma eesmärgiks seadis. Moodsas koolis olid ülihästi teostatavad uue arhitektuuri propagandistlikud loosungid – avarus, funktsionaalsus, läbipaistvus ja hügieen. Kahtlemata oli Artur Perna projekeeritud, 1923 valminud 21. Kool ajastu kaasaegsemaid, samuti nagu tänavu septembris pidulikult avatud kooli juurdeehitus tahab olla uue sajandi superkool.
Arhitekt Raul Järgi ja sisearhitekt Toomas Korbi loodud juurdeehituses on tõepoolest modernistliku sirgjoonelisusega elimineeritud kõik sopid ja mitmetimõistetavused, maja on õpikulikult stiilipuhas: avar, valgus- ja õhuküllane, sisult loogiline ja väljast puhas kast. Modernismiprojekt on jätkunud. Uue maja ehituse käigus lammutati 1960-ndaist pärinevad võimla ja algklasside tiivad, mis kummaltki küljelt vana maja külge haakudes segasid sellest tervikmuljet saamast. Nüüd avaneb majale vähemalt ühelt poolt, välja puhastatud parempoolse külgfassaadiga esiplaanil erakordselt efektne vaade. Uus juurdeehitus sai kompaktsem ja muidugi kõvasti suurem. Astudes küll esifassaadis veidi tagasi, jääb mahult vana osaga võrreldav kuubik sellega paratamatult võistlema. Uue tiiva koridorid ühtivad valutult vanadega, moodustades U-kujulise kaare, mille sisse on rajatud Eesti kooliarhitektuuris enneolematu aatrium (panga- ja kaubamajade peaaegu et kohustuslik element).
Klaasitud siseõue ühe külje moodustab vana maja välissein, kogu kujunduskirg on läinud aga ristuvate panduste ja istumis-astumis trepistikuga kaldpindsele põrandale. Siin on tiibklaver ning rikkalikult potihaljastust, poolkorruse võrra madalamalt tasandilt avaneb siiasamasse sobivalt ka kohvik ja sööklaruum. Vana maja koridoridest avanev vaade vahetunni ajal kihavale väljakule on oma kontrastiefektis muljetavaldav. Aatriumi raamivate, läbi nelja korruse ulatuvate klaasseinte taga näeb kõike uues hoones toimuvat (siia avanevad nii osa klasse kui koridorid), Loodud keskkond on vaba ja moodsalt juhuslikkust genereeriv, samas on kõik klaasi all toimuv nagu peo peal - kontrollitav ja registreeritav. Liialdan meelega, ent kooli kui represseeriva kasvatusasutuse ja keskse kontrollpunkti suunas avanevate kongideringiga vangalaarhitektuuri vahel ühisjooni leidjatel on siin põhjust käsi hõõruda.
Kontrastiefekt töötab ka õues: ergutav punane ja lahja kollane pluss palju klaasi teadlikult eristumas soliidselt matsakast hilisjuugendist. Moodsa arhitektuuri puhul armastatakse eriti Eesti kiire kasumlikkusega kinnisvaraprojektide kontekstis rääkida ajutisuse ning odavuse imagost, mille kipsplaadist, fassaadiplekist ja lainetavalt õhukesest klaasist hooned loovad. Ka 21. Kool ei hiilga innovaatliste tehnoloogiliste lahendustega. Pigem isegi võimendavad nii näiteks saamatult maja tahaküljele reastatud ventilatsioonitorud kui fassaadile riputatud ventilatsiooniagregaat uue maja lühikese säilivustähtaja tunnet, isegi välise külje ebaolulisust võrreldes interjööridesse loodud eeskujuliku keskkonnaga.
21. kool on pealinna ajalooliste koolimajade renoveerimisreas kõige uuem ja kõige kallim projekt. Meediakära on olnud tavapäraselt skandaalitsev – küll ei saavat üle 100 miljoni maksnud klaasist maja võimlas korralikult palligi mängida, küll on vanast koolihoonest priiskaval kombel välja heidetud nii parkett, koridoridest puidust seinapaneelid ja klassiuksed ning tagatipuks 1980-ndail “Estoniast” siia toodud aula- ja fuajeevalgustid. Vana maja kaasaja nõuetele kohandamine on alati üks lõputu kompromisside jada. Nii uued uksed kui shikilt heledad seinapnaeelid järgivad tuletõrjenormatiive, allalastud ripplaed olid konstruktiivselt ainuvõimalik lahendus ventilatsioonitorude varjamiseks ning Alar Kotli kujundatud lühtrid tuli tegelikult projekti kohaselt säilitada, kuni lammutusfirma need omavoliliselt lahti võttis ja prügimäele saatis (Internetis müügil veel väiksemad fuajee omad, kiirustage!). Ja Korbi kujundatud uued aulalühtrid on muide väga ilusad. Mitmeid teisi Tallinna kooliprojekte (Inglise Kolledz, Prantsuse Lütseum, Pedagoogiline Ülikool) tabanud karisid nagu plast- ja katuseaknad, ustega sektsioonitatud koridorid, linoleumiga kaetud parkett jm. on edukalt välditud. Tegelikult on siin ilmselt küsimus kramplikus nostalgias, selles, kas kõigi aastakäikude vilistlaste personaalsed naginakogemused, lõhnad ja puudutused on konserveeritud just neisse vanadesse seintesse, ustesse ja lagedesse ja iga uuendus võtab need meilt ära? Kas midagi nähtamatut on võimalik renoveerida?
