repro

Euroopa filmiakadeemia poolt kolmekordselt 2009. aasta parimaks kuulutatud (parim film, režii ja stsenaarium), Kuldse palmioksa ja parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse võitnud kurja austerlase Michael Haneke “Valge pael” on luubi alla võtnud fiktsionaalse, Eichwaldi-nimelise Saksa külakese. Väikeses kogukonnas on seletamatute õnnetusjuhtumite mõju külaelanikele – ja õnnetused tabavad võrdselt nii talupoegi kui mõisnikuperet, doktorit ja kirikhärrat – nagu suurendusklaasi all. Ometi ei lase vaatajat lahti tunne, et ta magab pärani silmadega, et ta on sugestiivse leebe jutustajahääle poolt hüpnotiseeritud.

Haneke filmi võib vaadata ka kui suurejoonelist süütunde meistriklassi – kuidas süütunnet tekitatakse, kuidas süüst vabanetakse. Terve mõistuse seisukohast on toonases ühiskonnas süüdlase ja ohvri positsioonid lootusetult segamini. Stiilselt mustvalges filmis pole hea ja kurja liinid sugugi mustvalged. Haneke seisukohta ei võta, hinnanguid ei anna, tark vaataja peab ise põhjuse ja tagajärje kokku sõlmima. Tõde ei selgu ja keegi ei saa karistada.

Nagu heas õudusfilmis, kõige koledamaid asju kaamerasilm ei jäädvusta, need juhtuvad öises metsas, kui küla magab, või suletud uste taga. Neist vahejuhtumitest ei räägita, aga hirm ja vimm muudkui kasvab. Mida rohkem on alandust, seda võikam on karistus. Pealkiri tuleb kirikhärra pere kombest siduda patustanud lastele käe ümber või juustesse valge pael, häbimärgistada nad süütuse värviga. “Valge paela” teine tasand on pilguheit fašismi nurgavoodisse, Euroopasse I maailmasõja eelõhtul.

Kinos Artis 7. maist.