Uus sõna pabersavis
Annika Tedre keraamikanäitus
“Transformatsioon. Paber-savi-pabersavi” Eesti disaini-
ja tarbekunstimuuseumis, kuni 13. maini.
Kõrvuti
meie meedias juba laialt tutvustatud perekond Kermikute näitusega on
Tarbekunstimuuseumis avatud teinegi väga sisukas ekspositsioon. Keraamik
Annika Teder esitab põhiliselt oma viimase kahe aasta loomingut
pealkirja all “Transformatsioon. Paber-savi-pabersavi.”
Pabersavi on suhteliselt hiljuti kasutusele võetud keraamiline
tehnoloogia, kus eri liiki savidesse on segatud paberit. Selle tulemusena tekib
mass, mis oma vormitavuse, ka teoste kaalu märgatava vähenemise ning
muude omadustega pakub häid eeldusi tööks
suuremõõtmeliste vormidega. Pabersavist teoseid võib
üle maalida, vahatada, massi võib segada värvainet jne. Seega
pakub pabersavi tehnika vormiloomise kõrval ka palju dekoratiivseid ja
väljenduslikkust rõhutavaid võimalusi.
Kunstnik on pabersavi kõiki neid omadusi esitatud
töödes ära kasutanud. Tema väga hästi ja
ülevaatlikult kujundatud näituse (kujundaja Andres Tolts) dominandiks
ongi pabersavist ja paberportselanist modelleeritud suur ring ning sellega
ühilduv uhke kaar. Põhimotiivina seob see kujund ühtseks
tervikuks kogu ekspositsiooni. Kunstnik kinnitab, et kaar on tema jaoks alati
omanud sügavat sümboolset tähendust. Sillakaar, taevakaar,
elukaar, hingekaar ühendavad eri kaldaid, minevikku tulevikuga, üht
inimhinge teisega. Ringki koosneb kaartest. Oma näitusel esitab kunstnik
mitmeid kaare teema arendusi. Pabersavi oma lausa ruumilises krobelisuses,
faktuuri rikkuses lisab lakoonilisele vormile dünaamikat, liikuvust.
Pabersavi vormimängu võimalusi demonstreerib ka Annika Tedre
“Korallide” seeria.
Pabersavi julge, entusiastlik
kasutamine viitab kunstniku alatisele valmisolekule uute tehniliste
võtetega eksperimenteerimiseks. Just sellisena tuli Annika Teder eesti
keraamikasse juba 1970.–1980. aastatel. Siis esitas ta näitustel
suuri savianumaid, mille intensiivsed, kontrastsed toonid ja rikkalik kujundite
repertuaar äratasid oma eripärasusega tollases eesti keraamika pildis
kohe tähelepanu. Oma tööde efekti ei saavutanud kunstnik
keraamikale tavapärase glasuurimisega. Tema tööd olid teostatud
traditsioonilises jaapani nn nerikom-tehnikas. See on suur ja hoolikas
töö värviliste savimassidega. Pärast viimistlust omandavad
pinnad lõigatud kivile omase, oma konfiguratsioonilt, faktuurilt,
mustrite mängult huvitava dekoratiivse efekti.
Selles tehnikas
teostatud töid esitab kunstnik ka sellel näitusel. Need viitavad
Annika Tedre loomingu ühele peamisele inspiratsiooniallikale, loodusele.
Öeldu suurepärasteks näideteks on sellised objektid nagu
“Kõrrepõld”, “Riisipõld vihmas”,
“Kahanev kuu pilvede vahel” jt. Kõik nad põhinevad
musta savimassi ja värvika nerikom-tehnika kooskõlal. Töö
meeleolust võlutuna tulen ikka tagasi kompositsiooni
“Kõrrepõld” juurde. Must savimass loob pildi
kohevast, viljakast mullapinnast, millest võrsub tuules lainetav vili.
Viimane on teostatud oma peenuses ja töö täpsuses üllatavas
nerikom-tehnikas. See on kaunis looduspilt.
Kuid kunstnik
tunneb ka sama tehnika maalilisi võimalusi. Nendele on rajatud
tema tööd “Kahanev kuu pilvede vahel”, “Virvendus
veel”, “Riisipõld vihmas” jt. Oma koloriidis ja
põletuses tekkinud faktuuririkkuses on need tegelikult tundlikud
loodusmaalid ja tunnistavad kunstniku täielikku vabadus
t selle t
ehnika valdamisel.
Näituse lõpetavad omapärased
savimonotüüpiad riisipaberil. Nii huvitav võib olla
keraamika.
Annika Tedre näitus on emotsionaalselt rikas, eriala
tehnilist osa nauditavas mitmekesisuses esitav väljapanek. See
ekspositsioon on tänases eesti keraamikakunsti pildis mõjuv ja
kaalukas sõna.
Selliste tulemusteni on kunstnik
jõudnud aastaid kestnud eksperimenteerimise ja enesetäiendamisega
paljude eri maade sümpoosionidel ja workshop’idel. Kahel korral on
ta täiendanud end Jaapanis, maal, mille kultuur on kunstnikule väga
suurt mõju avaldanud. Ta kuulub väärika Rahvusvahelise
Keraamika Akadeemia liikmeskonda.