Uusnaistekate kinnine ring
12. mai Areenis on Hans H. Luik värskelt lugenud Kintz Kinzenbergi romaani “Ma olen kole”. See näib talle praeguse eesti naiskirjanduse prototüübina: kujutatakse peategelase unistuste nukrat purunemist ja süüdi on selles eesti mehed. Vastukaaluks leiab Kätlin Kaldmaa 19. mai lehes, et sedasorti romaanid moodustavad uue aja kirjanduse püramiidi tarviliku aluspõhja, mille suhtes ei tasu olla üleolev.
Mina tahaksin aga osutada, et tegu ei ole eripäraselt uueaegse nähtusega; samuti, et probleemiasetus ei ole sugugi kirjanduslik, vaid sotsioloogiline. Seetõttu ei ole ka mõtet püüda teoseid kaitsta kui kirjandust, nagu Kaldmaa seda kahtlemisi teha üritab.
Sarnasel moel sugupoolte vastasseisu välja mängivaid raamatuid ilmus hulganisti 1970.–1980. aastate vahetusel: Aimée Beekmani “Valikuvõimalus”, Aino Perviku “Kaetud lauad”, Linda Ruudi “Naine vabast ajast”, Ine Viidingu “Kordusmängud”, Aili Paju “Merkuuri tütar”. Mõned sedasorti raamatud on koguni meeste kirjutatud: Teet Kallase “Eiseni tänav”, Mats Traadi “Inger” ja “Rippsild”. Neid ühendab sama skeem: tegusad ja tublid, aga kibestunud naised ning lõdvad, harimata ja viinaveaga mehed ei saa omavahel hakkama. Lõpuks on kõik õnnetud ja pettunud – ka kirjanduskriitikud.
Nii uuemasse kui vanemasse satsi kuulub erineva kaliibriga autoreid. Võib, aga ei ole viljakas kirjanduslikust aspektist võrrelda Helen Eelranda ja Maarja Kangrot, Aili Paju ja Mats Traati. Nii toonase kui nüüdse poleemika on ilmselgelt ajendanud teoste ühiskondlik mõõde, sugupoolte paigast loksunud suhe – kes on süüdi ja kellele tehakse liiga? Laias plaanis võib sellise tendentsi väljajoonistumise põhjus olla ühiskondlik pohmell: 70ndatel stagnatsioon pärast reipaid 60ndaid; praegu majandusmulli lõhkemine. Vastassugupool on mugav kanal, kuhu oma rahulolematus suunata. Pääseteed nähakse nii toona kui nüüd pöördumises looduse ja ürgalgete poole. Nii nagu 70ndate naisi tõmbab metsandust õppinud ja aias nokitsevate meeste poole, võtavad Kinzenbergi vaimusilmas kuju “metsikud, loomanahkadesse peitunud olendid, kelle niisked juuksed rippusid libeda savi kohal ja kelle iga keharakk ütles: “Olen seks!”” (lk 162).
Sotsioloogilise lugemise juures ei ole aga tähtis mitte ainult teema – Luige jaoks tüütu, Kaldmaa jaoks tarvilik –, vaid ka selle asetus ja teose sõnum. 70ndate raamatud on pigem hoiatusromaanid. Tõsi, autorid on valinud teema, mis neid puudutab. Sellele osutab veel üks paralleel kahe ajastu teoste vahel: kui Luik toob välja, et paljud tema loetletud kirjanikest on maha saanud ainult ühe romaaniga, siis kas ainus või üks kahest romaanist on naistekas ka paljude 70ndate autorite puhul. See võib osutada vajadusele midagi isiklikku lahti kirjutada. Aga – võimalik, et puhtalt ajastuomaste kirjanduskonventsioonide tõttu – seda on vähemasti püütud vaadelda mingiltki distantsilt, valada laiema problematiseerimise vormi.
Seevastu tänapäeva naistekate kohta sobib Kätlin Kaldmaa väide, et näiteks Kinzenbergi raamatu suurim väärtus on võimalik teraapiline mõju autorile enesele. Seesama kehtib paljude teiste teoste kohta (sealhulgas Grete Márquezi “Eesti naise õnne” kohta, mis aga püüab ravida pettumist naistes, mitte meestes). Võiks arvata, et “teraapiline kirjutus” on üksnes metafoorne sõnakõlks, eksitavalt kaaperdatud meditsiinitermin. Aga Kinzenbergi raamatus on tegu sõna otseses mõttes söömishäire, läbinisti ebaterve suhtumisega toidusse. See on ka raamatu kõige põnevam osa. Kõike iseloomustatakse toidumetafooride kaudu, hingesugulasi leitakse ja kaotatakse süües ning peategelase pekk peab temaga maha kirglikke vestlusi.
Õnnetul kombel jääb teraapilisest kirjutusest puudu tervenemine. Lõpplahendusena ei pakuta mitte toidusuhte normaliseerumist, vaid kõhnumist. Sealjuures on tingimata tarvilik saavutada õiged parameetrid ja väline tunnustus: poemüüja peab peategelase puusaümbermõõduks mõõtma 87 cm ja soovitama talle rõivanumbrit 34. Kõhnumisega kaasneb ka uus, noor ja ilus mees. Tegu ei ole mitte teraapilise, vaid haigust pühitseva ja taastootva looga. Midagi ei mõelda ümber, vaid hirmuäratava innuga tormatakse samale ringile. 70ndate raamatutes, mida omal ajal küll kergeks ja kõditavaks põlastati, paistab sellega võrreldes silma niihästi rusuv ja kleepuv stagnaaegne lootusetus kui ka siiras katse ringist välja murda.
Kinzenbergi raamat on eriti markantne näide, kergemas vormis teevad sedasama aga ka paljud ülejäänud tänapäevased naistekad: rõhutavad ja süvendavad neidsamu norme ja käitumismustreid, mis on peategelase / end raviva autori / kaasaelava lugeja õnnetuse põhjusteks. Need normid on meediast juba läiluseni tuttavad; lisaks kompulsiivsele söögisuhtele kuulub siia enese defineerimine mehe kaudu, mis ühtlasi laseb vastutuse õnnetu elu eest veeretada meessoo õlule. Lahenduseks ei kujune aga normidest loobumine, vaid deus ex machina kas maagiliselt kadunud isu või maagiliselt ilmunud välismaa ideaalmehe kujul, nii et kõik võib jätkuda endistviisi. Just see on sotsioloogilise lugemise põhitulem, raamatust väljaloetav sõnum ühiskonnale – märksa häirivam kui selle või teise kõrvaltegelase utreeritud nõmedus.
