Kui kuulutati, et Netflixi tuleb dokumentaal Travis Scottist, jättis see mind esialgu pigem külmaks. Eeldasin, et filmist kujuneb säravate ja läikivate kaadritega kokkuvõte kontserttuurist, mis järgnes tema suure läbilöögialbumi „ASTROWORLD“ ilmumisele. Teisalt, mõte teha endast vaid aasta pärast karjääri viimist kõige kõrgemasse sfääri dokumentaal on naljakalt ülbe ja ambitsioonikas ettevõtmine. Mu huvi kasvas treilerit nähes: ühes kaadris näidati Travist esinemas umbes kahekümnele inimesele, järgmises mitmekümnele tuhandele. Klipp lubas justkui klassikalist rags-to-riches-lugu Scotti elust ja karjäärist. Filmi vaatamiseni jõudes ei teadnud lõpuks, mida oodata, ja olin valmis pettuma. Pettuma õnneks ei pidanud. Film osutus Travise viisiks tänada fänne nende pühendumuse ja toetuse eest ning patsutuseks iseenda õlale juba saavutatu ning veel saavutamatu poole püüdlemise eest.
Fännidele teeb asja huvitavaks just see, et tegelikult teavad nad Travise elust väga vähe. Ta annab intervjuusid harva, sotsiaalmeediast hoiab pigem eemale ja kui ta seal ka liikleb, siis ei jaga ta oma igapäevaelu või vahetuid mõtteid. Ta on üks nendest artistidest, kes on avaliku kuvandi loomisel rõhunud salapärasusele ja müstikale. Varem kandis näo ees maski või rätti, pildistamisel varjas suure osa näost ära, kuid ka uues superstaarielus on ta pigem eraklik ja hoidub rambivalgusest, kui keskmes ei ole tema muusika. Seetõttu on näha teda igapäevaselt tegutsemas, kontserte kokku panemas, Super Bowlil esinemiseks valmistumas, oma last sünnitusmajas vastu võtmas üpris haruldane ja huvitav.
Filmi keskseks teemaks on albumi „ASTROWORLD“ valmimine. Vaataja tuuakse päris lähedale Scotti loomeprotsessile, see on ka dokumentaali kõige huvitavam osa. Ootuspäraselt on jäädvustatud hetki stuudios, lugude lindistamist ja miksimist, aga ka näiteks n-ö car test’i, kus muusika peale esimest miksi autos üle kuulatakse, kontrollimaks, kuidas see auto kõlaritest kõlab. Samuti näeme Travise erutust ja rõõmu stuudios lugude küpsetamisel. Momentidest, kui mõni lugu valmis saab või kui lõpuks, mõned tunnid enne plaadi ilmumist saabub loo „SICKO MODE“ jaoks Drake’i esitatud salm, kumab läbi, kuivõrd mees ise hingega asja juures on.
Loomeprotsessist on kõige köitvam kindlasti juhtum, kui Travis lennukist autosse istub, oma telefoni autokõlaritega ühendab, sealt oma tulevase hiti „Butterfly Effect“ instrumentaalse põhja käima paneb, käsib autojuhil loo kõvemaks panna ja hakkab siis auto tagaistmel, teel stuudiosse, biidi peale meloodiaid, flow’sid ja sõnu visandama. Tagaistmel valmis ümisetud mustandiga jätkab ta hiljem tööd stuudios ja lugu võtab vaikselt kuju.
See on üks huvitav külg Travise muusikaloomise juures ning seda on olnud üksjagu kuulda internetiavarustesse lekkinud demodel: vahel sulgeb ta keset riimide ettekandmist suu ja mõmiseb lihtsalt flow’d edasi, selle rütmi, selle meloodiat, sest sõnu pole ta veel jõudnud välja mõelda. Väga põnev on päriselt näha, kuidas see valem tal lahendub – kuidas kõigepealt tekib trummide ja helide baasil ta peas meloodia, mille ta siis ära silbitab ja siis selle sisse sõnu toppima hakkab.
Hoopis teisest küljest näeb aga Travist peale „Astroworldi“ turnee algust, kus ta kontserdi järel tehnikameeskonnaga pragab, et kaamerad polnud õige nurga all ja valgustus lavale püstitatud karussellil jäi hiljaks või oli vale. Ärritunud Travis, asjade pärast, mida keegi peale tema arvatavasti ka parima tahtmise juures poleks märganud. See annab jällegi aimu tema janust pisidetailse täpsuse järele, pühendumusest ja perfektsionismist, mis ta nii kaugele on toonud. Ta ei suuda leppida, kui kõik tema poolt seatud standardeid järgida ei suuda.
Korduvalt tuuakse dokumentaalis pildile Travise austajate andumus ja tema kontsertidel toimuvad hullused. Ühes kaadris hoiatab keegi Travise tiimi liikmetest turvameeskonda: „You won’t know how bad it could be with our crowd until we turn on“ („Enne, kui me pole alustanud, ei või te teada, kui hulluks meie publik võib muutuda“).
Näidatakse minestanud fänne, keda kätel lava ette kantakse, inimesi, kes kontserdisaali kõige kõrgemalt rõdult rahva hulka hüppavad, kes vigastena (aga rõõmsalt) kontserdilt lahkuvad.
Tähtsat rolli mängib Travise elus ja loomingus kodulinn Houston. Album „ASTROWORLDki“ on täis viiteid Houstoni muusikapärandile ja kultuurile. Ta on võtnud ülesande panna Houston uuesti hiphopikaardile. Albumi nimi tuleb Houstonis kunagi tegutsenud lõbustuspargilt, kus Travis väiksena palju aega veetis. Filmis näeme hetki, kus vastutasuks teenete eest kodulinnale nimetatakse 18. november Houstonis Astroworldi päevaks ning Travisele kingitakse linnavõti (Key to the City), mis on Ameerika Ühendriikides linnapoolne austusavaldus teenekatele kodanikele või külalistele. Naljaga pooleks kurdab Houstoni linnapea, et Travise tõttu on hakatud talle peale käima, et 2005. aastal suletud lõbustuspark Astroworld taasavataks. Seda nüüd kavatsetaksegi.
Filmis näeb ka pettunud Travist. Siis, kui ta on valmis liftiga lavale tõusma, et võtta vastu Grammy aasta parima räppalbumi eest. Auhind läheb aga hoopis Cardi B plaadile „Invasion of Privacy“. Selle teate peale marsib Scott frustreerunult, huultelt fuck’e loopides minema. Olukorra tegi hapumaks asjaolu, et tema nominatsioonid ei muutunud kullast grammofonideks ka aasta räpploo, aasta muusikavideo ega aasta räppesituse kategooriates, kus tema ja Drake’i koostöös valminud megahitt „SICKO MODE“ võitu jahtis. Mõistan Travise pettumust. Arvestades, et Grammyd proovivad auhindu jagades leida enam-vähem ideaalset tasakaalu müügiedu-populaarsuse ning kriitikute poolt positiivselt vastuvõetud albumite vahel, siis selles osas kallutab „Invasion of Privacy“ kõrval kaalukausi „ASTROWORLDi“ kasuks kindlasti viimase originaalsem, nüansseeritum ja (minu tagasihoidlikul arvamusel) parem muusika.
Teisalt oli imelik näha aastal 2019 artisti, eriti afroameerika taustaga, kes veel Grammydest huvitub ja neid niivõrd oluliseks saavutuseks peab. Pärast seda, kui Kendrick Lamar kaotas 2014. aastal albumiga „good kid, m.A.A.d city“ parima räppalbumi tiitli Macklemore’ile ja 2016. aasta albumiga „To Pimp a Butterfly“ eest auhinna Taylor Swiftile, on hiphop- ja R’n’B-ringkonnad hakanud Grammydest eemalduma. Olles veendunud, et see gala pole neile.
Mul õnnestus ühest Travise paljukiidetud kontsertidest osa saada juulikuus Londonis. Peab tõdema, et kõrgele seatud ootustele see päris ei vastanud. Suurimaks miinuseks oli kontserdipaiga O2 saund, mis lood nii arusaamatuks tegi, et neid oli raske ära tunda. Mina kui pikaaegne ja igapäevane Travise kuulaja nad lõpuks siiski ära tundsin ning suutsin kaasa laulmiseks ja karglemiseks lood peas käima panna, aga kardetavasti paljudele, kes tema diskograafiaga nii hästi kursis pole, jäi suur osa kontserdist segaseks mürapudruks.
Ka Londoni publiku n-ö möllajad polnud päris nii kõrgel tasemel kui YouTube’ist nähtud klippides. Paar üpris mannetut üritust moshpit’i korraldada olid, kuid need vajusid kiirelt koost.
Travis ei lasknud end sellest segada. Rääkis laval, kuidas ta vaevu suudab uskuda, et annab esimest korda O2s kontserti, ja kohe välja müüdud saalile.
Laval käisid ka erikülalised Sheck Wes ja Ed Sheeran. Esimese lood võttis rahvas hästi vastu – lauldi kaasa ja hüpeldi nagu Travise lugudegi ajal, kuid Ed Sheerani külaskäiku saatis üldine segadus ja vaikus. Ed tuli esitama koos Travisega salvestatud pala oma viimaselt albumilt, mis on Sheerani katse siseneda hiphop-turule, ent publik võttis selle vastu üpris apaatselt. Minul rikkus meeste duett mõneks minutiks tuju hoopis ära, aga õnneks tuli tuju ruttu tagasi, sest Sheerani lavalt lahkumisele järgnes üks mu isiklik lemmiklugu.
Arusaadavatel põhjustel polnud kahjuks Londonisse taritud lõbustusparki, mis USA turneel lava kaunistas. Lõbustuspargi motiividele mängis siiski visuaal-show ning kontserdi lõpus kiikus Travis ühe lavatükiga, mis valgusega karusselliks oli muudetud, natuke üles-alla.
Elamus oli lõppkokkuvõttes siiski võimas, aga kui mind oleks peale kontserti Netflixi dokumentaali tarvis intervjueeritud, ei oleks ma vast karjunud „Best live show ever!!!“, vaid öelnud lihtsalt, et päris äge oli jah.
Travise kujul on tegemist oma põlvkonna ühe kõige huvitavama ja andekama isiksusega, kelle loominguga tasuks kõigil kursis olla. Mis puutub Netflixi dokumentaali, siis inimestele, kes tema elu ja muusikaga väga sina peal ei ole, võib see jääda sisutühjaks ja väiksed igapäevased detailid, mis filmis esile tulevad, ei pruugi ilma kontekstita kõnetada. Tegu ei ole ka mõne meeletu ekstsentrikuga, kes oleks iseloomult ja auralt tohutult köitev – Travis hoiab pigem sissepoole, ja rohkem tegutseb, kui räägib. Kummardusena fännidele õnnestub dokumentaalil hästi edasi anda Travise juhtmõtteid ja ideoloogiat, inspireerida, luua, tunda, hulluda, vabaneda, astuda üle piiridest ning viia elu ekstreemsusteni ja peaasi – miski pole võimatu. Vaata, ema, ma lendan!
Travis Scott (kodanikunimega Jacques Bermon Webster II) on Houstonist pärit hiphopartist ja produtsent. Scott sündis 1992. aastal ning muusikamaailma sisse murdmisega alustas 2008. aastal. Pärast mõne suurema tähelepanuta jäänud mixtape’i ja EP avaldamist jäi ta 2012. aasta oktoobris ilmunud lugu „Lights“ kõrva räpitähtedele T.I-le ja Kanye Westile. Mõlemad aitasid teda seejärel nõu ja jõuga – esimene artistinime Travis Scott alt välja antud teos, mixtape „Owl Pharaoh“, ilmus T.I. plaadifirma Grand Hustle alt ning Kanye West koos oma GOOD Musicu leibeli meeskonnaga, eesotsas produtsent Mike Dean, aitasid tal mixtape’i materjali kvaliteetsemalt ümber salvestada.
Esiotsa oli ta omamoodi kultusartist. Kuni debüütalbumini, millelt tuli ka Travise esimene suurem hitt. Iga järgmise väljalaskega lendas Travis Scott aina kõrgemale ja kaugemale. Oma teistsuguse lähenemisega räppmuusikale suutis ta huvitaval kombel leida koha nii hiphopi puristide kui ka reformijate südames – see on uue kooli räppartistide puhul haruldasevõitu juhtum. Tänaseks on tema looming aluseks ja inspiratsiooniks kenale osale nüüdisaegsest räpp- ja pop-muusikast. Meloodiline, pooleldi lauldes räppimine, mida tänaseks võib igalt poolt kuulda, on suuresti just Scotti populariseeritud.
Peale mõnda aastat meinstriimi ääre peal kiikumist on taviimase aastaringiga superstaari staatusesse tõusnud. Seda peamiselt aasta 2018 augustis ilmunud albumi „ASTROWORLD“ edu tõttu. Plaat müüs ja striimis esimese nädalaga 537 000 albumiühikut. Võrdluseks Travise eelmise plaadi käekäik – 2016. aasta albumit „Birds in the Trap Sing McKnight“ läks esimese nädalaga kaubaks 88 000 ühikut. Superstaari staatusesse jõudmisel on oluline roll ka kooselul ja ühisel lapsel sotsiaalmeediatähe ja ettevõtja Kylie Jenneriga (käesoleval nädalal on tilkunud küll uudiseid, et paari suhe on läbi).
Netflixi dokumentaalfilm „Travis Scott: Look Mom I Can Fly“ tuli välja tänavu augustis ja heidab pilgu Travise elule ja tegemistele aastatel 2017–2019.
