Vaapo Vaher “Surmakuul & seemnepurse”

Eesti-Kamboda Sõprusühing & Juku-Kalle Raid. 528 lk.

Vaapo Vaher on suur revolutsionäär.

Mida kirjutasid riigikukutajad Andre Breton ja Lev Trotski sürrealistide viiendas manifestis?

“Naisel, kunstil ja töölisklassil ei ole isamaad, nad kuuluvad meile kõigile, nad kuuluvad kõikidele aegadele.”  Jätame naise kõigile kuulumise feministide kõketada, ja tõdeme, et V-l on isamaa, selleks on vutt. Mitte lind, vaid see, mida telekast näidatakse. V on mässaja, kes otse südamest tõmbab välja leegitseva tulelondi ning näitab sellega kõigile kirjatsuradele ja pallikolkijatele õiget teed. Kirjatsurad on muidugi töölisklass, kunstiks aga pallitagumine.

Kord lugesin ma grafitit Toompea alt Kapo seinalt “Eat the rich!”. Ma mõtlesin kohe, et seda on teinud V, aga ei, tema kirjutas hoopis  “Surmakuuli ja seemnepurske”. Lenin pani oma raamatu kaanele “Mis teha?”, V on kindlasti andekam.

Varem on meil kriitikakogumikke avaldanud ainult Hasso Krull ja Rein Veidemann, pikemalt selja taha vaadata oleks juba minevikus püherdamine. Vastuhakkaja takseerib tulevikku – peatselt tulevad uued ja paremad raamatud, vanad põletame ära, sest need lihtsalt mürgitavad meie meelt. Kui Krull valgustab, tsiteerib moeautoreid ja kiikab Läände, kui Veidemann hierarhiseerib ja silmitseb, suu ammuli, taevast, siis V lammutab ja ehitab, luudab Venemaad, nagu tõsine ülestõusja ikka. Ja tal on pealegi igasugu kambamehi, terve KesKusi punt ja teised head polpotlased.

V leidis oma tee juba Üleliidulises Leninlikus Pioneeriorganisatsioonis, kus ta oli alati valmis sukelduma andumusega luuremängudesse. Praegu kasutab ta õpitud oskust kirjandusmaastikul luuramisel, ta roomab, Kalašnikov käes, ja muudkui tulistab ja tulistab, tervelt 528 lehekülge, nõnda et Krull ja Veidemann tõstku käed üles. Enamalt jaolt saab V ka pihta, kuigi, nagu igal mürgeldajal, nii viskab V-lgi mõnikord ära, tekst muutub juba liiga kingissepalikuks. V-le meeldivad Kivisildnik (samuti keskusilane) ja Fjodor Dostojevski, äge mees, kes seni ei ole veel KesKusis sõna võtnud, mõlemad ilma Nobelita. Paistab, et omavärava on ta löönud Kärt Hellermaale ja Ülo Matteusele (peab olema Mattheus) südamevalgusel teed näidates.

Muidu on raamat kihvt, mürgine ja hää.