19.04.2007, 00:00
Vabaduse maailmameister
Iga kogukond vajab siduvat lugu ehk retoorilist visiooni, mis
annab talle pildi maailmast, tegutsemise eesmärkidest ning
tulevikunägemuse. Väärikatel lugudel on osa rahvusliku
ühistunde kujundamises ning hoidmises, kuulsad kõned on tihti uue
visiooni sõnastused.
Lugu või retooriline visioon on harilikult suunatud tulevikku, millegi ootamisele, mis pühitseks inimeste kannatused. Seda lugu võib nimetada tõotatud maale mineku looks. Kõneleja tuleb kui Mooses käsulaudadega mäelt, tõstab kuulajad väljavalitud rahva seisusesse ning annab teada, kuidas jõuda pärast kannatusterohket teekonda Tõotatud Maale. Minevikku suunatud lood räägivad paradiisist või kuldajast. Nende abil elatakse üle raskeid aegu: näiteks N Liidu koosseisus meenutati esimest Eesti Vabariiki kui kuldajastut.
Sama mudeli põhjal võib analüüsida nt EV peaministri viimast aastapäevakõnet Tartus, kus meie tõotatud maaks on Euroopa rikkamad riigid. Oleme eriline, väljavalitud rahvas, sest meil on kõige kõrgem vabaduse aste. Peaministri sõnade kohaselt on Eesti vabaduse maailmameister (vt lähemalt http://www.valitsus.ee/brf/?id=281975 ). Seal olid sõnastatud ka kümme käsku valitsusele, mida ta kordas riigikogus 4. aprillil.
Kui me võtame ette Eesti rahatähed, siis 500kroonise põhjal otsustades on kõige tugevam Jakobsoni 700aastase orjapõlve lugu. 1868. aastal peetud kõnes räägib ta Moosesena eestlastele väljavalitud rahva staatusest: muistsed eestlased ehitasid tuhat aastat tagasi kindlaid losse ja kõrgeid kantse, ning nende templid olid kulla ja kalliskividega kaetud, samal ajal kui eurooplased metsloomadest paremad ei olnud. 100kroonist kaunistav Koidula esindab aiaäärse tänava ning emaarmastuse sõnumiga pehmemaid väärtusi. Tammsaare õilistab töötegemist. Hurda sõnumit sellest, et kui eestlane ei saa arvult kunagi suureks, siis on võimalus suureks saada vaimult, oleme hinnanud Jakobsoni sõnumist tunduvalt nõrgemaks.
Jõulisi tulevikku suunatud visioone sõnastati Eestis 1990ndatel. Perestroika ajal loodi IME abil Eesti iseseisvuse visioon “ükskord me võidame niikuinii”, ja “maa tuli täita lastega”. Lubati vajaduse korral süüa kartulikoori. Seejärel tahtis uus poliitiline eliit “platsi puhtaks lüüa”, järgnesid Tiigrihüpe ning Eesti Nokia otsingud. Tõotatud maaks oli Euroopa Liit ning NATO.
Ennastimetleva retoorilise visiooni (“väike, aga tubli”, kiiresti arenev ja innovaatiline riik) kõrvale tõid ühiskonnateadlased Teise Eesti loo. Kas siis sellist Eestit me tahtsimegi? Tule taevas appi! NATO ja Nokia asemel keskendutakse tädi Maalile. Seepeale tulid äriringkondade esindajad välja looga ühiskondlikust kokkuleppest ning reklaamilt võis irooniliselt lugeda, et “võidab see, kel on surres rohkem asju”. Rahvuslikku identiteeti hakkab kõige täpsemalt väljendama Andrus Kivirähki loodud rehepapi kuvand.
Retoorilisi visioone tähistatakse tunnuslausetega, sest need on meeldejäävad ja jõulised. Suurenevas infomüras ei jõua enam keegi kuulata ära lugu, meelde tuleb jääda loosungiga, julgemate kommunikatsiooniteoreetikute järgi tuleb eristuda ühe sõnaga. “JOKK” ning “tehtud” on Eestis uue trendi jõuliseks kinnituseks.
Ka märtsi-valimiste kampaania tunnuslaused pakkusid erinevaid retoorilisi visioone, mille vahel valida. Ajal, mil rahvas &am p;au ml;gab laenukoorma all, tahetakse uskuda kedagi, kes enesekindla häälega lubab jätkuvat majanduskasvu ning paremat palka. “Õnn ei ole rahas” oli ihalus vaimsema retoorilise visiooni järele. Eestlased, Euroopa rehepapid, eelistasid muidugi loosungeid, mis lubasid paremat palka, reise ning sülearvuteid. Parteid oma valimiskampaania sõnumitega sidusid valijad nende väärtushinnangute külge, pakkumata eetilisemat alternatiivi, ning said ka mandaadi. Järgmistel valimistel oleme surnud ringis – võimu hoidmiseks tuleb ka siis raha lubada. Ja kui enne ühendas eestlasi vastuseis võimulolijate JOKK-poliitikale, siis nüüd oleme kogu kollektiiviga valinud materiaalse heaolu nagu rehepapid muiste.
Eri uuringud näitavad, et eestlased ei jaga eurooplaste väärtushinnanguid solidaarsusest, sallivusest. Kiire majanduskasvuga ei ole meil oluliselt tugevnenud kodanikuühiskond. Mis siis ikkagi ühiskonnas juhtub, kui valimiskasti juures puuduvad tegelikud valikud, erinevate loosungitega väljendatakse ikkagi vaid ühte, eduka Eesti lugu? Sotsiaalteadlased on täheldanud, et kui kaovad võimalused valida vasak- ning parempoolse poliitika vahel, võimenduvad ühiskonnas religioossed ning rahvuslikud vastasseisud. Sellises olukorras vajab Eesti väärikat, ühiskonda siduvat, mitte lahutavat lugu. Ehk aitab siin kaasa presidendi poolt sõnastatud elujõulise kodanikuühiskonna visioon.
Lugu või retooriline visioon on harilikult suunatud tulevikku, millegi ootamisele, mis pühitseks inimeste kannatused. Seda lugu võib nimetada tõotatud maale mineku looks. Kõneleja tuleb kui Mooses käsulaudadega mäelt, tõstab kuulajad väljavalitud rahva seisusesse ning annab teada, kuidas jõuda pärast kannatusterohket teekonda Tõotatud Maale. Minevikku suunatud lood räägivad paradiisist või kuldajast. Nende abil elatakse üle raskeid aegu: näiteks N Liidu koosseisus meenutati esimest Eesti Vabariiki kui kuldajastut.
Sama mudeli põhjal võib analüüsida nt EV peaministri viimast aastapäevakõnet Tartus, kus meie tõotatud maaks on Euroopa rikkamad riigid. Oleme eriline, väljavalitud rahvas, sest meil on kõige kõrgem vabaduse aste. Peaministri sõnade kohaselt on Eesti vabaduse maailmameister (vt lähemalt http://www.valitsus.ee/brf/?id=281975 ). Seal olid sõnastatud ka kümme käsku valitsusele, mida ta kordas riigikogus 4. aprillil.
Kui me võtame ette Eesti rahatähed, siis 500kroonise põhjal otsustades on kõige tugevam Jakobsoni 700aastase orjapõlve lugu. 1868. aastal peetud kõnes räägib ta Moosesena eestlastele väljavalitud rahva staatusest: muistsed eestlased ehitasid tuhat aastat tagasi kindlaid losse ja kõrgeid kantse, ning nende templid olid kulla ja kalliskividega kaetud, samal ajal kui eurooplased metsloomadest paremad ei olnud. 100kroonist kaunistav Koidula esindab aiaäärse tänava ning emaarmastuse sõnumiga pehmemaid väärtusi. Tammsaare õilistab töötegemist. Hurda sõnumit sellest, et kui eestlane ei saa arvult kunagi suureks, siis on võimalus suureks saada vaimult, oleme hinnanud Jakobsoni sõnumist tunduvalt nõrgemaks.
Jõulisi tulevikku suunatud visioone sõnastati Eestis 1990ndatel. Perestroika ajal loodi IME abil Eesti iseseisvuse visioon “ükskord me võidame niikuinii”, ja “maa tuli täita lastega”. Lubati vajaduse korral süüa kartulikoori. Seejärel tahtis uus poliitiline eliit “platsi puhtaks lüüa”, järgnesid Tiigrihüpe ning Eesti Nokia otsingud. Tõotatud maaks oli Euroopa Liit ning NATO.
Ennastimetleva retoorilise visiooni (“väike, aga tubli”, kiiresti arenev ja innovaatiline riik) kõrvale tõid ühiskonnateadlased Teise Eesti loo. Kas siis sellist Eestit me tahtsimegi? Tule taevas appi! NATO ja Nokia asemel keskendutakse tädi Maalile. Seepeale tulid äriringkondade esindajad välja looga ühiskondlikust kokkuleppest ning reklaamilt võis irooniliselt lugeda, et “võidab see, kel on surres rohkem asju”. Rahvuslikku identiteeti hakkab kõige täpsemalt väljendama Andrus Kivirähki loodud rehepapi kuvand.
Retoorilisi visioone tähistatakse tunnuslausetega, sest need on meeldejäävad ja jõulised. Suurenevas infomüras ei jõua enam keegi kuulata ära lugu, meelde tuleb jääda loosungiga, julgemate kommunikatsiooniteoreetikute järgi tuleb eristuda ühe sõnaga. “JOKK” ning “tehtud” on Eestis uue trendi jõuliseks kinnituseks.
Ka märtsi-valimiste kampaania tunnuslaused pakkusid erinevaid retoorilisi visioone, mille vahel valida. Ajal, mil rahvas &am p;au ml;gab laenukoorma all, tahetakse uskuda kedagi, kes enesekindla häälega lubab jätkuvat majanduskasvu ning paremat palka. “Õnn ei ole rahas” oli ihalus vaimsema retoorilise visiooni järele. Eestlased, Euroopa rehepapid, eelistasid muidugi loosungeid, mis lubasid paremat palka, reise ning sülearvuteid. Parteid oma valimiskampaania sõnumitega sidusid valijad nende väärtushinnangute külge, pakkumata eetilisemat alternatiivi, ning said ka mandaadi. Järgmistel valimistel oleme surnud ringis – võimu hoidmiseks tuleb ka siis raha lubada. Ja kui enne ühendas eestlasi vastuseis võimulolijate JOKK-poliitikale, siis nüüd oleme kogu kollektiiviga valinud materiaalse heaolu nagu rehepapid muiste.
Eri uuringud näitavad, et eestlased ei jaga eurooplaste väärtushinnanguid solidaarsusest, sallivusest. Kiire majanduskasvuga ei ole meil oluliselt tugevnenud kodanikuühiskond. Mis siis ikkagi ühiskonnas juhtub, kui valimiskasti juures puuduvad tegelikud valikud, erinevate loosungitega väljendatakse ikkagi vaid ühte, eduka Eesti lugu? Sotsiaalteadlased on täheldanud, et kui kaovad võimalused valida vasak- ning parempoolse poliitika vahel, võimenduvad ühiskonnas religioossed ning rahvuslikud vastasseisud. Sellises olukorras vajab Eesti väärikat, ühiskonda siduvat, mitte lahutavat lugu. Ehk aitab siin kaasa presidendi poolt sõnastatud elujõulise kodanikuühiskonna visioon.