Millal, kui tihti, kelle käest ja mille eest peaks vabandust paluma? Millal ei ole vabandus mingi vabandus, vaid pelk ettekääne millegi muu saavutamiseks? Millegi varjamiseks? Millal on vabandus solvang, rünnak, kõike muud kui vabandus? Sa lased maha vale inimese ja ütled: vabandust? Kas sellest piisab või oleks parem ruttu keegi risti lüüa?

Okei, tavaliselt midagi nii radikaalset ei juhtu, ütleme, et teed mingi väiksema apsaka, mille peale ütled universaalse: “Eksimine on inimlik.” See peaks suuremast osast jamast välja aitama.

Sa viid tööautoga haigele vanaemale kooki ja moosi, aga see pole mingi vabandus, et vanaema haige oli või et taksojärjekord oli liiga pikk. Sind teenindab saamatu ettekandja, kes valab sulle supi sülle ja ütleb ainult: sorri vaan, pakkumata enda rehabiliteerimiseks mingeid variante. Kas nõuad midagi enamat? Kriitik kirjutab arvamusartikli, pärast mida lehetoimetaja vabandab solvunud kunstniku ees, et omakorda oma arvamust väljendada. Kolleeg keerab käki kokku ja selle asemel et vabandada oma viga, püüab oma saasta teise kraesse lükata. Ja kui ei õnnestu, ütleb: sorri vaan.

Mõni teine vabandab ette ja taha. Ka ette vabandamine on omaette kunst. Mis peamine, igasugune vabandamine on kunst ja balansseerimine vahedal teral. Selge, et sellest mööda ei pääse keegi kunagi. Vabandus on kunst.