Vabasta oma sisemine hunt ja toida teda!

Kui ma Kadri raamatu esimest korda avasin, voolas sealt vastu ehe, laavana põletav kollane sulakuld. Tunnet, mis mind valdas, võib kirjeldada kui segu kirest, rahutusest, omamisihast ja veel millestki kirjeldamatust. Kodeeritud sõnum kogujatele, millest koodi mittemõistjad üle libisevad. Ma leidsin siit ühtlasi kinnitust, et Kadri on sündinud kogujaks, temas on see imetabane „geenirike“.

Kogumine on ohtlik tegevus, ekslemine karide ja virvatulede keskel. Ühel hetkel saab jahtijast märkamatult jahitav, saagist sööt, mille jahikirest pimestatult alla neelad. Stopp! Võta kogumist südamega, aga mõistus hoia vahe. Kui see nii lihtne oleks... Kogumine on lõputu kodusõda mõistuse ja tunnete vahel, võiks öelda, kasutades siinkohal Blaise Pascali sõnaosavust.

Milline koguja on Kadri? Olen kohanud kogujaid, kes koguvad enam-vähem kõike, süsteemitult ja hullunult. Olen kohanud kogujaid, kes koguvad asju, nende väärtust mõistes, ent kummalise kiiksuga (tundsin bibliofiili, kes kiitles, et ei loe ühtegi ostetud raamatut). Olen kohanud kogujaid, kes püüdlevad täiuslikkuse poole, põledes ihast omada kogu, milles poleks midagi puudu.