Vader "'Necropolis"'
Raskema hevimuusika sõpru peetakse üldiselt konservatiivideks ning seega pole imestada, et Poola surmametallurgid ansamblist Vader ei ürita teha nägugi, nagu oleks nende värskes albumis värskeid ideid või uue suuna otsiskelu.
"Necropolis" on täpselt selline virtuooslik death-täristamine, millega bänd omal ajal kuulsaks sai ja mida fännid Piotr Wiwczarekilt ja tema uutelt kaaslastelt ootavad. Ise küsimus, kas seesugust ideedepuudust on vaja rõhutada reklaamlausega, mis ei ütle mitte midagi plaadil leiduva muusika kohta: "Maailma kõige rohkem turneedel viibiv bänd on tagasi!"
Ehkki plaadilt kostvale tihedale, kihilisele ja kaelamurdvalt kiirele mürinamuusikale pole ette heita midagi, solgivad tekstiline kohmakus ja ideoloogiline ideenappus meeldiva esmamulje. Vahel astuvad kollase meedia abiga sügavale lapsikuseämbrisse andekad sportlased, kes pidid sel ajal, kui nende põhikoolikaaslased elu tundma õppisid, trennis rassima. Selle veteranbändiga on sama lugu - suure turneetamise kõrvalt pole jäänud aega omandada korrektset inglise keelt ega lihvida antikristlikku sõnumit. Nii ongi tekkinud olukord, kus saatana sõjariiki ning ristiuskliku maailma hävingut jutlustatakse tasemel, mis võtab teismelisegi muigama; asja ei paranda ka Venomi ja Metallica tuimavõitu kaverid, mis joonistavad plaadi lõppu küsimärgi. 5
