PÜHAD MEHED: Sadhud täidavad enamiku päevast mediteerides, abivahendina rohkelt ka kanepisuitsu kasutades. KAIA-KAIRE HUNT

Nepali elu iseloomustab vahest kõige paremini seik, mis juhtus minuga Nepalis elamise esimesel nädalal. Minu eraõpetaja, kelle püha kohus oli mulle nädalaga võimalikult palju nepali keelt õpetada, saabus kohale väikese hilinemisega ja oli väga õhevil. Palus tunni edasi lükata, sest nad olid just majarahvaga hoovis kitse tapnud ja enesestmõistetavalt tahtis iga lähedal viibinud meeshing kitse nülgimisest ja tükeldamisest osa saada. Paari tunni pärast oli maja sellesama kitse tükke täis - pea vedeles trepi peal, pool jalga minu toa ukse ees. Ja valitses üleüldine õnnis meeleolu - oli kätte jõudnud lihasöömise päev.

Kui ma mõni tund hiljem kööki sööma läksin, pandi minu taldrikule uhke näoga ka hunnik kitsetükke. Minu meditsiiniõpingud ei ole läinud tühja, sest suutsin koheselt tuvastada, et seal on tükike neeru, ja rindkeretükk koos naha, soonte, rasva ja kõige muuga... See on Nepali igapäevaelu.

Nepal, nagu paljud Aasia maad, elab vaest, kärarikast, religioosset, kirevat ja ääretult kaootilist elu. Kõik, mis meil võib tunduda ebatavaline, on Nepalis kohane. Mida muud oodatagi maalt, mille kõrgus vaatamata oma suhtelisele väiksusele (147 181 ruutkilomeetrit) ulatub 100 meetrist üle merepinna (Lõuna-Nepalis) kuni 8848 meetrini (Mount Everest Himaalaja mäestikus) ja kliima kõigub jääkülmadest mägialadest tapvalt palavate India piirialadeni.

Neljateistkümnest maailma kõrgeimast mäest asub Nepalis lausa kümme - kõigi kõrgus üle 8000 meetri. Nepali elanikkond küünib üle 23 miljoni (ärge küsige, kuidas on võimalik neid kokku lugeda), kelle hulgas on esindatud suur hulk etnilisi gruppe. Nepalis räägitakse üle saja keele ja dialekti. Ka rassiliselt on Nepalis kirju seltskond - lõunas on rohkem indo-aaria ja põhjas tiibeti-birma esindajad.

Nepalis loendatakse üle paarisaja jumala ja jumaluse. See võimaldab sisuliselt üle päeva tähistada mõnd religioosset püha. Igati kohane on ühe kohaliku Ameerikas õppinud tarkvaraarendaja ütlus, et nepallastega on võimatu äri ajada, sest üks päev on neil festival, teine päev on ka mõni festival, kolmandal on kellegi pulm või matus, neljandal päeval on mõni streik või teesulg, viiendal päeval ollakse haiged, kuues päev on niikuinii puhkepäev ja siis seitsmendal päeval annab ehk veidi tööd teha. Aga tööpäev kestab keskmiselt 2-4 tundi...

Seetõttu, et tegemist on ühe maailma vaesema riigiga, pole söömine Nepalis mitte niivõrd naudingu kuivõrd ellujäämise küsimus. Sellest tulenevalt on välja kujunenud harjumus süüa kaks korda päevas - hommikul kella 10 ja õhtul kella 20 paiku. Ja söögiportsud - uskuge mind - pole väikesed. Ja söök, oh seda häda, on sama igal toidukorral. See tähendab IGAL TOIDUKORRAL SAMA. Söök koosneb keedetud riisist (kaks korda suur supitaldrikutäis), läätsesupist ja räigelt kohaliku maitseaine masalaga ülemaitsestatud köögiviljakarrist.

Kord-paar kuus on võimalik juurde süüa ka liha, millest kokkuhoiu mõttes pannakse patta kõik, s.t meie mõistes isegi koeratoiduks kõlbmatud osad. Süüakse näppudega ja ainult parema käega. Nepallastel on kombeks tõusta umbes viie paiku hommikul ja kuni kella kümneni ollakse siis sõn a otseses mõttes näljas või süüakse küpsiseid. Küpsised tunduvad üldse olevat kuum kaup, mida annab tarbida igas olukorras ja igal pool. Ilmselt tingituna sellest, aga ka ülimagusast teest, hilisõhtusest söömisest ja rohke päevalilleõli kasutamisest on keskmine nepallane päris kopsaka kehakaalu ja õllekõhuga.

Endiselt suhteliselt ebastabiilse poliitilise olukorra tõttu on Nepalis turiste vähe, nii et minu kevadisel sõidul oli 300kohalises lennukis vaid 14 inimest. Poliitiline situatsioon on hetkeks küll stabiliseerunud, kuid sellegipoolest võib ette tulla teesulge ja streike. Nii näiteks suleti mai keskel kõik peamised maanteed, kui Katmandu vanadekodus suri arstide hooletuse pärast ühe taksojuhi isa. Selle peale läks taksojuhil kops üle maksa ja ta helistas kõigile tuttavatele taksojuhtidele, kes kõik oma autorondid välja ajasid ja peamised Katmandusse viivad maanteed blokeerisid. Sellest sai üks seltskond omakorda inspiratsiooni ja asus vanadekodusid, haiglaid ja muid sotsiaalasutusi rüüstama...

Sellistel hetkedel ei ole võimalik linnas sõita ühegi liikurvahendiga, olenemata selle tähtsusest, suurusest või liigist. Tänasin õnne, et mul just sel päeval polnud vaja minna näiteks lennujaama, kuid mingis külas olin kinni küll 24 tundi kauem kui planeeritud.

Sellisest ebastabiilsusest tulenevalt on tänavatel kogu aeg näha sõjaväge ja politseid. Üldiselt on nad sõbralikud ja aitavad segaduses turiste üle tee. Ilma nende abita näeb turisti teeületamine välja nii, et ta varjub kohalike selja taha ja püüab tabada hetke, millal nemad stardivad. Sest vaid kohalikel tundub olevat hea vaist, et milline sõiduk jääb seisma ja milline sind üle tee ei lase. Teeületuse raskused on tingitud sellest, et liikluses on kahe rea asemel iseeneslikult tekitatud viis rida, mis kõik liiguvad mõlemas suunas, sekka lehmad, koerad, traktorid, mootorrattad, rikšad ja muud tundmatud sõiduvahendid. Mul õnnestus pealt näha ka mõnda sõjaväe õppust, mis oli enam kui kentsakas. Uskumatu, et sõjaväelased suudavad ühe rivimarsi ajal niipalju püsse kaotada (loe: maha kukutada) ja et köiest ülesronimise asemel võib kambakesi köie otsas rippuda ja itsitada.

Suhtumine Turistidesse on Nepalis ülisõbralik, kuid seejuures püüavad nad igal hetkel nöörida ja pähe määrida kõikvõimalikku kaupa, millega ei ole mitte midagi peale hakata. Minu ekstreemseim kauplemiselamus leidis aset väga püha koha, maailma suurima stuupa Bodhnathi juures, kus ma oma vigases nepali keeles üritasin kohalikule "ärimehele" selgeks teha, miks ma ei taha temalt osta üht väikest kobramadu. Nepali inimesed ei kasuta vastusena kunagi "eid", mistõttu neil on eriti keeruline mõista, kui neile konkreetselt ära öelda. Seetõttu ei ole ka mõistlik püstitada küsimusi nii, et neile on võimalik anda ainult "jah-" või "ei"-vastust. Sest küsimusele, "kas see tee viib Thameli", ei saa nad ju "ei" vastata ja võivad su südamlikult hoopis valesse suunda juhatada.

Kohalikel on aga valge inimese suhtes suur respekt, nii et kui mõne nepallasega koos ostureisile satud, siis ta küsib iga asja kohta sinu nõu, et mis sa arvad, kas seda võiks osta ja palju see võiks maksta. Kohati hakkab valgete inimeste ja eriti lääne kultuuri kummardamine lausa närvidele käima. Näiteks kui oled mõnes maalilises väikekülas ja loodad, et sulle serveeritakse õhtusöögi juurde teed, kuid selle asemel tuuakse õnneliku näoga välja kokakoola.

Nepalis valitseb endiselt kastisüsteem ja üle poolte abieludest on vanemate poolt kokku lepitud. Kastisüsteem on nii karm, et madalamast kastist inimesega suhtlemine, jumal hoidku, kui lausa sõbrustamine, võib kaasa tuua terve suguvõsa üksmeelse hukkamõistu. Noored abielunaised on sageli nutuse olekuga, sest oma perest ja sõpradest eemale rebimine ja võõrasse perre elama asumine ei pruugi olla kerge. Ühiskond ise on ääretult šovinistlik ja bussis rasedale ning titte süles hoidvale naisele istet pakkudes võib kergesti juhtuda, et mõni lähedal seisev meeskodanik selle istumise ülikiirelt hõivab. Samadel šovinistlikel põhjusel üldiselt eeldatakse, et naisel puudub oma arvamus ja et ta ei tea mitte millestki midagi. Küll aga võib ta ära teha kõik raskemad tööd, eriti näiteks asjade tassimise. Ja traditsiooniliste turistidele esitatavate tutvumisküsimuste juurde kuulub ka küsimus, et millega su isa tegeleb. See määrab inimese staatuse, olenemata sellest, kes või mis sa ise oled.

Tähtsat rolli Nepali ühiskonnas mängib religioon, peamiselt hinduism ja budism, mille tulemusena valitseb Nepalis vaatamata kaootilisusele omapärane imeline harmoonia ja rahulolu aura, ja seda hoolimata materiaalse rikkuse vähesusest. Sajad templid, kloostrid ja pühapaigad õhkavad erilist hingust, mis paneb iga läänelikku kiiret elu elava inimese vähemalt korraks sügavalt sisse-välja hingama ja elu tähtsuse, ilu ja terviklikkuse üle mõtisklema.

 

Üks peamisi põhjusi, miks valge inimene Nepali satub, on muidugi loodus. Lisaks hunnitutele mägedele, mille mitmekesisus võimaldab matkata nii keskealisel ületoitunud eurooplasel kui ka tõsisel treenitud alpinistil, on Nepalis rohkelt jõgesid, kus saab ka kõige kogenum raftingu- või kajakisõber kogeda adrenaliinirikast seiklust. Kohalikke kombeid arvesse võttes võib aga kergesti juhtuda, et ette hoiatamata satud ekstreemselt raskele jõele või et turvanõuetest pole keegi midagi kuulnud, aga sellest tuleb rõõmsameelselt üle olla.

Lisaks mägedele üllatab Nepal ka tõelise turismikuurordiga Chitwani rahvuspargis. Villad, eri tasemega hotellid, basseinid, restoranid ja baarid panevad unustama aia taga laiuva vaesuse ja räpakuse ning lasevad nautida kuuma lõunamaa päikest nagu ükskõik millises teises päikesepuhkuse piirkonnas.

Juunist septembrini on Nepalis vihmaperiood, kuid ebamugavuse asemel ootasid mind ees hoopis meeliülendavad loodusvaated - jälgida neljast ilmakaarest sähvivaid välgunooli mägede kohal või mitut täiskaares vikerkaart korraga on midagi erilist, mis jääb meeltesügavusse kauaks.

Säilitades külma närvi ja võttes elu mõnusa huumoriga, on Nepal midagi sellist, mida lihtsalt peab kogema. Oma mitmekesisusega pakub ta midagi kõigile - siin leiab endale sobiva paiga nii vaimsel rännakul olija, rannapuhkuse otsija, ekstreemsportlane, loodusenautija kui ka baarimõnude hindaja. Usun siiralt, et kõik, kes on Nepalis käinud, võivad ütelda, et see maa andis neile kaasa midagi erilist, ja niisama lihtsalt seda reisi unustada ei saa. Tükike südamest jäi sinna maha minulgi.