Väga halb nali
“I am from Tai, and I cook batai!” ütleb kunstnik Tamy Ben-Tor oma videoteose alguses, kehastununa indohiinlasest klienditeenindajaks. “See peaks justkui et olema naljakas,” lisab ta, ning naerab ise nii mis kole.
Muidugi pole seesinane nüüd miski huumoritaju tippsaavutus – üks üsna halb nali, niisiis.
Liiatigi veel puht-turunduslikel eesmärkidel pea iga taimaalasest kiirtoiduvalmistaja poolt rutiinses korras klientidele sadu kordi päevas öelduna. Kuid vaatajale saab peatselt selgeks, et tegemist pole mitte lihtsalt halva, vaid Väga Halva Naljaga, mis lausa hammustab näkku.
Sõna kõige otsesemas mõttes irvitades laob meie bataiküpsetaja oma rõhutatult tähtsusetult positsioonilt ette rabavalt üleoleva ning jultunult enesekindla suhtumise eurooplastest ja ameeriklastest klientidesse, vietnamlastest ning muudest asiaatidest konkurentidesse – samuti aga ka teistesse taimaalastesse kui kõneleja meelest mõttetutesse jobudesse.
Viimaseid näeb ta haletsusväärsete troppidena, kes “million dollarit” taga ajavad – et aga ta ise oma bataiküpsetamisega kohe-kohe selle “million dollari” teenib ning seeläbi oma iseka iseolemise aegade lõpuni ära kindlustab, selles ei näi tal olevat kahtlusi. Samuti nagu taimaalaseks olemise mingisuguses ebamäärases ülimuslikkuses, mille sisu ta küll täpsustamata jätab.
Ja muidugi ei unusta meie bataiküpsetaja rääkimata kunstist: kunsti ta üldjoontes muidugi vihkab. Kunst peaks justkui et olema ilus, kuid kellele seda ilu tarvis on, arvab ta, ning tänapäeva kunst pole tema ilmekate, varnast-võtta-näidete varal ju sedagi. “Ja lõppeks – kõik on ju kunstnikud, ja mina olen kunstnik!” ütleb ta, ning naerab taas nii mis kole.
Kas ei tule tuttav ette? Kui asendada selles jutus Tai Eestiga ning batai verikäki või jahukördiga, võib ilma luuleriimi liialt taga ajamatagi esmalt küüniliselt nentida, et küllap selles üleilmses kiirtoidurestoranis meie ümber me kõigest ühed oma kama pakkujad olegi, tülikatest konkurentidest tiblad oma seljankaga ning lätlased meilt endilt varastatud balti kiluga meelehärmiks kõrval. Kunstikohaste repliikide asjus paar kodust meenutust sitapurkide teemal ja aasiapäraste näojoontega tütarlapse asemel täisvereliselt blondi jõmmi ekraanile projitseerimine – ning rullnokk-vaataja “Jeeeeee!!!” oleks raudselt garanteeritud.
Kui aga mõni sensuaalselt kaunishingeline, postmodernistlikult sotsiaaltundlik või mõnel muul moel kunsti kui niisugust au sees pidav isend siinkohal irooniat mõistvalt noogutab või isegi kaasa muigab, siis saab tema naeruhimu Tamy Ben-Tori poolt otsemaid ära rikutud. Nimelt kehastub autor kuskilt poolelt lauselt äkki hoopis miskisuguseks Kunstimaailma Kõrgemat Järku Direktrissiks, ning ilma oma näoilmet ning intonatsiooni muutmata asub ta samavõrd jultunult irvitaval moel laduma jalust nõrgaks võtvaid steitmente nüüdisaja kunstiteaduse kõrgpilotaažilises keeles. Me saame kuulda diskursustest ja narratiividest, kaasaegse kunsti kohustusest olla iseendast pidevalt põlvkonna jagu ees, kunsti metatasandilisest immanentsusest ning igaühe-kunstnikuksolemisest ilma küll seda ise teadmata – küll aga sellesama direktriss-proua armuliste ning supermega-analüütiliste dekonstruktiiv-antoloogiate kirgastavas valguses. &ld quo;I don’t LOVE art, why should I LOVE art?” teatab ta lõpuks, sõna “love” selle vastandina iseäranis jälgilt ning omaenda hääletooni imetlevalt hääldades. “I LOVE myself, dealing with art, and writing about art, but why should I LOVE – ART?!?” Ja nagu rullnokk-vaataja siin äsja oma peegelpildiga kohtuma pidi, nii võib õudusega ning niisugusest jultunud aususest jahmunult ka mis tahes kunstilemb näha ekraanilt endale näkku hammustamas iseennast.
“Kunsti lõpp” – seesugust pealkirja kannab eelkirjeldatud teos, ja kunsti hetkeseisu troostitumalt, ühtlasi aga ka pädevamalt käsitlevat teost on lähiminevikust raske leida – ent ärgem olgem lõppjäreldustega ennatlikud. Veelgi lootusetumalt, sedapuhku kunstnikupositsioonide halbnaljalikkust hoopis laiemalegi ühiskonnaosale üle kandes, näeb asju Jüri Ojaver oma teoses “Rannavalve”.
Selles, umbes minutipikkuses ja masendavalt efektses videoetüüdis näeme me vetelpäästjat innukalt valvamas ilmselgelt mahajäetud rannal, kuhu ühtki päästetavat enam kui tõenäoliselt iialgi ei sattu. Kuid imede ime: päästetav tõesti ilmub vaateväljale, ja sangarlik kodanik sööstab tegevusse, mis aga kujuneb trööstituks jampsiks. Päästmisest saab laibamatmine, kusjuures laipki kujutab endast vaid halbnaljakat mulaaži, ning eriti innukalt halbnaljakal moel asub sangar seirama uut “päästmisobjekti” – töö ju osutus jõukohaseks, eks ole.
Johannes Saare kuraatoritekst väidab, et kõnealuse näituse tegelaskujud on krooniliselt äparduvad jobusangarid, kelle ilmselge sobimatus ühiskondlikult mõju avaldavatesse rollidesse liitub sangarluse kui ühe eriti jampsliku ideega üleüldse, halbnaljaka läbikukkumise sel moel surmkindlalt tagades – mina näeksin aga asja hoopis hullemalt. Mitte ainult teatud tüpaažist, ajakirjanduse või mõnd muud sorti tähelepanu keskmesse trügivaist jobukangelastest ei räägi see näitus, vaid mis tahes kodanikupositsiooni lootusetusest ning ettemääratult halvaks naljaks pöördumisest meie ajastul. Teatud tingimustes saab täpselt samasugune saatus osaks kellele iganes, kes ühiskondlikes küsimustes soovib sõna sekka öelda, ning see muudab Halva Nalja kui niisuguse totaalseks.
Ma kardan, et midagi seesugust ongi tänapäevases maailmas juhtumas, kui mitte juba juhtunud. Me püüame ehitada kodanikuühiskonda, kus sõna ning määramisjõud võiks olla igal indiviidil, kuid otsused on ette ja mujal juba langetatud. “Väikesel inimesel” tänavalt, samuti nagu sotsiaaltundlikul kunstnikul või ühiskonna arengute pärast südant valutaval intellektuaalil, on küll olemas kõik demokraatlikud võimalused oma seisukoha väljendamiseks, kuid asjade varem ja mujal äraotsustatavuse teerull sõidab sellistest oma jõulise anonüümsusega lihtsalt üle. Ja kujunev vaatepilt oma inimpannkoogilisuses – kas see oma eriti halval moel pole siis TÕEPOOLEST naljakas?!? Veelgi halbnaljakam on aga see, et need “rannad”, kus siis neid otsustusi justkui langetatakse ja kus justkui need “vägevad suplevad-peesitavad” – et ka need on metafoorses ning inimsust puudutavas mõttes tõenäoliselt sama tühjad nagu see meie vetelpäästja oma, ja neiski ruulimas vaid ebainimlik anonüümsus, aeg-ajalt endast oma pseudoprobleemide butafoorseid laipu välja sülitades – ehk vaid delegeerides nende matuseid kuhugi mujale.
Üks viimase aja muljet avaldavamaid näitusi on see siinkäsiteldav igatahes, ja eriti tähelepanuväärne on see hat-trick, mille kunst nende paari siingi käsitletud autori teoste kaudu teeb. Nagu “Teemantsuutras” jõuab Nõndaläinu oma tetralemmana esitatud probleemikäsitluses kontrasünteesini ehk totaalse nihilisatsioonini, tehes siis midagi kirjeldamatut ja varasemat ületavat, mille üle eri koolkonnad vaidlevad tänini – nii kategoriseerub ka Kunstnik nendes töödes pigem Kunstnik-olnuks; ja tema poolt esitatud totaalse nihilisatsiooni ületamine on kirjeldatav vaid selle akti jõulise, tegeliku, ja tõepoolest kirgastava toimena vaataja meeltes.
“I cook you batai, and I cook it well!” ütleb Tamy Ben-Tor oma videotaiese lõpuks. Halb Nali Kunstniku käsitluses on lõppenud. Ent kuidas reageerib ühiskond? Kas morni vaikimise, või Väga Halva Nalja totaalse jätkumisega? Mõlemad variandid on võrdväärselt ebatoredad, kuid Kunstnikuks-olnu naeratab, ning sedapuhku on tema naeratus aval ning siiras.
Johannes Saare kuraatorinäitus “Halb nali” Tallinna Kunstihoones, lahti kuni 6. jaanuarini 2008.
