Vahva sõdur Švejk koroonapandeemia päevil
„Armastusväärselt naeratades ja enneolematult õrnalt ning siiralt politseinikule otsa vahtides pajatas Švejk: „Teatan alandlikult, et [---] siis viidi mind kuskile perearsti juurde ja ma pidin ennast alasti võtma. Siis tulid paari kuu pärast kiirabiarstid ja viisid mu haiglasse. Haiglas vaadati mind üle ja öeldi: „Inimeseloom, te olete haiglasse kolm nädalat hiljaks jäänud, me pistame teid koroonahaigete intensiivravipalatisse!“
Mina pärisin nendelt – miks, sest ma ei tahtnud üldse haiglasse minna ja ma ei teadnud isegi, mis asi see koroona on. Sellele vaatamata pisteti mind palatisse, siis pandi mind jälle kiirabiauto peale ja veeti küll edasi, küll tagasi, kuni me jõudsime siia. Ei mina märganud kelleltki pärida, mis haigla, mis palat või mis linn siin on, sest ma ei tahtnud kellegi au haavata, ja kohe esimese söögikorra ajal pandi mind karantiini, kui ma panin voodis sigareti ette, aga ma ei tea, miks mind karantiini pandi.
Siis pandi mind jälle karantiini, kui ma teatasin, et mul läks mask kaduma, siis jälle, kui ma tualetis pidin äärepealt härra peaarstile jala peale laskma.“
Ma usun, et auväärne Jaroslav Hašek, kus iganes tema hing ka ei viibiks ei pahanda selle parafraasi pärast. Laenasin tema geniaalsest jutustusest „Švejk läheb Itaalia vastu sõtta“ eelneva lõigu ja vahetasin seal ära vaid mõned sõnad.