Petrone Print

Viktoria Ladõnskaja, kellega ma aastaid koos Eesti Ekspressis töötasin, on ajakirjanikust arenenud Riigikogu liikmeks. Üks tuntud välismaa poliitik on öelnud, et ajakirjanduses võib palju saavutada, kui sealt õigel ajal lahkuda. Viki sai tuule ­tiibadesse meie toimetuses, kirjutas siin võib-olla ühe Eesti ajakirjanduse emotsionaalsematest reportaažidest, mis rääkis tema osaluseksperimendist hooldushaiglas töötades, ja sai selle eest ajakirjanduspreemia. Siis hakkas teda peibutama televisioon ja ma mõtlesin, et ta on kirjutava ajakirjanduse jaoks kaduma läinud, sest televisioonist enam ajalehte tagasi ei tulda. Kuid ma eksisin – ta tuli tagasi. Ning eksisin taas, sest siis läks ta juba jälle, seekord poliitikasse.

Tegelikult on see, et Viktoria on praegu Riigikogu liige, samuti tihedalt Eks­pressiga seotud. Oma raamatus “Poliitpäevik” kirjeldab ta poliitikasse astumist ning Riigikogu valimistel kandideerimist, kohtumisi poliitikutega, valimiskampaania eripärasid, valimisnimekirja koostamise alkeemiat. Oluline on ka üldrahvaliku draama uuesti läbimängimine teemal, kuidas Viktoria oma riigikogu koha pärast võitles. Võitles lohakate häältelugejatega ka tegelikult, sest kui ta poleks teda napilt Riigikogust välja jätnud tulemusi protestinud, siis ... Aga protestis ta ka tänu Eesti Ekspressile! Nii ta kirjutabki: “Just toimetuses kuulsin ma kindlat lauset “Muidugi pead protestima”.”

Selles isiklikus draamas on nii raamatu tugevus kui nõrkus. Ühelt poolt on see autorile elumuutev hetk, teiselt poolt lugeja jaoks üks tükk aega tagasi toimunud juhtum valimistel, mis on ammuilma mattunud uute, palju põletavamate teemade alla. Ning seda uuesti üle elada ei ole lugejal suurt mõtet. Seega on raamatus oluline midagi muud. See on Viktoria ise ja tema kreedo, mis on kirjas raamatu lõpusõnades: “Ma läksin oma kabinetti, mille aknast avaneb vaade riigikoguhoone suurele saalile, valge saali akendele ja nende kohal Aleksander Nevski katedraali kuplitele. Minu akna taga on sulanud üheks kõik sümbolid: minu linn, minu kirik, minu riik.” Ja vastuseks ühe kogenud riigikogulase märkusele, et “meist sinuga ei sõltu siin midagi”, ütleb Viktoria: “Kuidas ei sõltu? Kellest siis üldse sõltub? Sõltub ju meist kõigist.”