19.04.2007, 00:00
Välisvaatleja paradoks
Geert Hofstede väide, et Eesti kultuuritüüp
pole muutunud, tekitab kohaliku inimese peas mõningase segaduse. Suurem
jagu meist on märganud näiteks, kuidas on muutunud eestlase suhe
kultuuri. Tooksin ühe ilmeka näite. Olen käinud viimasel ajal
esinemas abiturientidele teemal “Mina ja maailm”. Loengutes
väidan, et muutunud on nii maailm kui mina selles maailmas. Et olla
interaktiivne, olen küsinud õpilastelt, kas nad on lugenud John
Galsworthy “Forsyte’ide saagat”. Loomulikult ei ole keegi
lugenud, välja arvatud üks neiu Rakvere gümnaasiumist. Teda
nimetaksin ma dinosauruseks, kuna ta on nagu minusugune vanast ajast pärit
mees, kes luges kaheksandas klassis suuri sõnameistreid. Ma ei hakka
rääkima sellest, et oleme Loomingu Raamatukogu vihikud viinud
prügikonteineritesse, kuna ei vaja neid enam.
Ja nüüd väidab suur uurija Hofstede, et midagi pole kultuuris muutunud. Esimene mõte, mis käib peast läbi, on, et hollandlane teeb intervjueerijaga nalja. Targa inimesena ta teab, kui tähtis on moosida. Meile meeldib kuulda, et oleme elanud aastatuhandeid siinsamas ja ühesugusel moel; oleme hansakultuuri edasikandjad jne. Meile meeldib, kui öeldakse, et on tegemist traditsioone austava rahvaga. Miks mitte seda kõike ajalehe kaudu levitada!
Samasugune meelitus on see, et Hofstede nimetab meid feminiinseks rahvaks. Hofstede asetab meid nii skandinaavlaste kui korraliku kultuurrahva sekka. Siin ta teeb aga jämeda vea, kuna eestlased ise peavad ennast ikka maskuliinseks edule orienteeritud rahvaks. Meile ei meeldi võrdväärsuse ideed (ikka peab teisele ära panema). Ta oleks ikka enne Eestisse tulekut võinud uurida, milliste väärtuste poolt hääletas eesti rahvas viimastel valimistel. Kas feminiinne rahvas tahaks jõuda viie (materiaalselt) rikkaima riigi sekka? Eestlaste maskuliinsusest on kirjutanud ka uurija Hille Pajupuu Hofstede enda kultuuri hindamise dimensioonide põhjal, isegi feminism olevat Eestis maskuliinne.
Kui aga oletada, et Geert Hofstede ei teinud nalja, siis seda vastuolu saab seletada erinevustega, mis on välise (out-group) ja sisemise (in-group) vaatleja vahel.
Välisvaatleja näeb kultuuri stabiilsust, alates hansaajast, sisevaatleja lugemiskultuuri kadu, edu- ja tarbimishullust. Väljastpoolt võimegi paista stabiilsetena ja äkki isegi feminiinse kultuurina, seestpoolt vaadates oleme siiani muutuste keerises.
Lõpuks tahan tuua ära gruusia-vene filosoofi Merab Mamardashvili mõtte, et filosoof on tundmatu maa kodanik (ei ole ühe kultuuri kandja), ta on spioon igal pool. Ta kahtleb kõiges, mida antud kultuur peab iseenesestmõistetavaks tõeks. Äkki ongi meis mingi suur sisemine stabiilsus, mida me ise ei näe, ja raamatute hävitamine on kukepea. Ja kes teab, äkki ei olegi koht pingereas kõige olulisem meie elus.
Ja nüüd väidab suur uurija Hofstede, et midagi pole kultuuris muutunud. Esimene mõte, mis käib peast läbi, on, et hollandlane teeb intervjueerijaga nalja. Targa inimesena ta teab, kui tähtis on moosida. Meile meeldib kuulda, et oleme elanud aastatuhandeid siinsamas ja ühesugusel moel; oleme hansakultuuri edasikandjad jne. Meile meeldib, kui öeldakse, et on tegemist traditsioone austava rahvaga. Miks mitte seda kõike ajalehe kaudu levitada!
Samasugune meelitus on see, et Hofstede nimetab meid feminiinseks rahvaks. Hofstede asetab meid nii skandinaavlaste kui korraliku kultuurrahva sekka. Siin ta teeb aga jämeda vea, kuna eestlased ise peavad ennast ikka maskuliinseks edule orienteeritud rahvaks. Meile ei meeldi võrdväärsuse ideed (ikka peab teisele ära panema). Ta oleks ikka enne Eestisse tulekut võinud uurida, milliste väärtuste poolt hääletas eesti rahvas viimastel valimistel. Kas feminiinne rahvas tahaks jõuda viie (materiaalselt) rikkaima riigi sekka? Eestlaste maskuliinsusest on kirjutanud ka uurija Hille Pajupuu Hofstede enda kultuuri hindamise dimensioonide põhjal, isegi feminism olevat Eestis maskuliinne.
Kui aga oletada, et Geert Hofstede ei teinud nalja, siis seda vastuolu saab seletada erinevustega, mis on välise (out-group) ja sisemise (in-group) vaatleja vahel.
Välisvaatleja näeb kultuuri stabiilsust, alates hansaajast, sisevaatleja lugemiskultuuri kadu, edu- ja tarbimishullust. Väljastpoolt võimegi paista stabiilsetena ja äkki isegi feminiinse kultuurina, seestpoolt vaadates oleme siiani muutuste keerises.
Lõpuks tahan tuua ära gruusia-vene filosoofi Merab Mamardashvili mõtte, et filosoof on tundmatu maa kodanik (ei ole ühe kultuuri kandja), ta on spioon igal pool. Ta kahtleb kõiges, mida antud kultuur peab iseenesestmõistetavaks tõeks. Äkki ongi meis mingi suur sisemine stabiilsus, mida me ise ei näe, ja raamatute hävitamine on kukepea. Ja kes teab, äkki ei olegi koht pingereas kõige olulisem meie elus.