HUH 2006,
ex-Girli (Jaapan) kontsert
8. oktoobril, Juuksuris. Kaasa tegi Galaktlan Grupp.
Kui enne pühapäevast ex-Girli kontserti Juuksuris oli Eestis veel inimesi, kel kodus mõni trio originaalplaat, siis palju õnne! Mina ostsin enda oma veebruaris pärast pikemat sihtotstarbelist poodlemist 18 euro eest ühest Lääne-Euroopa suurlinna plaadipoest.
Ühesõnaga - mul oli ettekujutus, enam-vähem, mida võib ex-Girli esinemisest oodata. Avangardrokenrolli. Ma teadsin neist midagi. Aga mitte piisavalt. Kauged ja kättesaamatud. Ja ühtäkki olid nad siinsamas minu ees.
Bänd ise - kolm kostümeeritud tsikki - lõi tummaks. Ja siis võttis karjuma. Kõiki saalisviibinuid. Üks raadiohääl karjus isegi jaapani keeles. Ning elektroonilisele introle järgnenud esimesed kitarririfid panid - vähemalt mind - võpatama. Täpselt nagu plaadi pealt, kuid kordades rajumalt. Punk? Punk. Punk! ex-Girl on ennekõike punkbänd. Rohmakas, tahumatu ning omajagu teatraalne. Zoreki kitarrikäigud paneks isegi Black Flagi veterani Greg Ginni kukalt sügama. Mööda alateadvuse heliredeleid rännanud noodid viisid otseteed piiri peale, kus korraga - hops! - teemavahetus. Operetikatkend, ska-muusikal, mis iganes. Ja siis tagasi, nagu poleks midagi vahepeal juhtunud. Super.
Ja meie, laulurahvas, vaatasime kolme naise rokki, suud ammuli, kakofooniliselt juubeldades, vaimustusest jalgu trampides. Meil oli Ave Luna, meil oli Marie Curie, meil oli Zriamuli, meil on Zhuut. Kuid ex-Girli peame ikkagi Jaapanist kohale tooma. Midagi jääb eestlastel väga vajaka. On see kandva müüdi (ex-Girli puhul Kero-Kero planeet) puudumine või mis?
Kas ex-Girli esinemine täitis ootused ja vastas
ettekujutusele? Jah ja enamgi veel.
Mart
Niineste
Psühhedeelia looriga heavy-mehed
HUH 2006,
Rättö ja Lehtisalo (Soome) kontsert
6 oktoobril Von Krahli Teatri baaris. Kaasa tegid Köök ja Stella.
Mika Rättö ja Jussi Lehtisalo, Soome eksperimentaalmuusika suurkujud, andsid oma live-bändiga ootamatult võimsa kontserdi. Ootamatult, sest plaate kuulates oleks oodanud pigem kummalisi ja hõrke meelolusid kui higist rokkimist à la Ismo Alanko. Lubav oli õhkkond juba soundcheck'il, kui mehed harjunult needirihmu randmetele seadsid. Laulja/klahvpillimängija Rätto keeras niigi camp'ilikule imagole vindi peale palja ülakeha, nahknokatsi ja päikeseprillidega. Õnneks ei laskutud laustolatsemisse, vaid täiendati outlook'i värskete ja psühhedeelsete helidega. Kui plaadil domineerivad akustilised kitarrid, tundlev vokaal ja süntesaatorid, siis laivis oli helipilt pigem el.kitarri- ja trummikeskne.
Peale Rättö oli bändi mootoriks kirurgikätega robot-trummar Tomi Leppänen. Huvitava dissonantsi kõhetu Rättöga tekitas Mart Kalvetit (Taak) meenutav kidramees, kes doseeris liiklusmiilitsana meeleolu ja tasakaalustas ürgmehelike möiretega Rättö värisevat laulumaneeri. Esilaulja näitas ka ise head ümberkehastumisvõimet - tundlevast friik-kunstikust sai hetkega räuskav rajurokkar. Veenvad olid mõlemad. Laivi lõpus kõlanud vaimustavalt siiras metal-ballaad kinnitas juba varem tekkinud kahtlust, et heavy elab igal õigel soomlasel sügaval südames. Ei aita püüded (ka õnnestunud) varjata oma pärisarmastu st kraut- rock'i, jazzfunk'i või ilutsemise taha. Jäi vaid tõdeda enda piiratust, kui pidasin needirihmu irooniaks. Rättö ja Lehtisalo näitasid, et muusikas on tähtsaim energia ja emotsioon - sildistamine jäägu neile, kel ka ennast lihtne lahtrisse paigutada.
Soojendajad Köök ja Stella sobisid
staaridega ideaalselt. Laiendatud Köök küttis baari oma
lühikese setiga just õigete kraadini. Iga laiviga paremaks minev
Stella on minu jaoks Eesti viimaste aastate põnevamaid gruppe -
intensiivselt gruuviv psych-no-wave-postpunk-electro-pop - 5+.
Tauno Maarpuu
Rütmikunni meistriklass
HUH 2006,
Burnt Friedman & Jaki Liebezeit feat. Hayden Chisholm (Saksamaa/Taani)
6. oktoobril Kumu Auditooriumis. Kaasa tegi Dynamite Vikings.
Kumus üles astunud trio puhul tahaks ikkagi eelkõige rääkida endisest Cani trummarist Jaki Liebezeitist. Põhjus on ju lihtne, rütm on põhiline ja küllap vähesed oskavad rütmiga sama teha, mida 40 aastat trummide ja trummimasinatega eksperimenteerinud Jaki.
Juba reedehommikusel EMTAs toimunud seminaril rääkis Jaki, kuidas lood trummidega on. Ta on loobunud pedaalidest ja piiranud end ka loobumisega tavalisest trummikomplektist. Tema mängul pole enam n-ö algust ja lõppu, see on tsükkel/ring, mitte 4/4, ei ole enam mingit one, two, three'd. Teda ei huvita kindel stiil või ala, kogu maailma rütmid on mängu aluseks, aafrika-india-vene - ükskõik. Juba mainitud drum set'i piiramine on aluseks uuele lähenemisele, avastustele, proovidele, rütmide teistmoodi korraldusele. Normaalne jutt mehelt, kes võiks Kölnis pensil olles Cani aastaid meenutada.
Kuigi Jaki võib trumme mängida nagu masin ja ta on loobunud n-ö esimesest löögist, on tema koostöös Burnt Friedmaniga just masin ehk Burnti eelnevalt arvutisse kokkupandud rütmijadad need, mis talle selle esimese löögi ette annavad. Kumus oli algatajaks mõneti ka Hayden Chisholm, saksofonil ja klarnetil. Burnt näiteks alustas basside ja Korg süntesaatoriga, Hayden lisandus ja juba üleskeeravas tempos hakkas Jaki meloodiate sisse omi rütmilabürinte kuduma. Tõsi, nendes momentides võib ära tunda tema Cani aegset flow'd ja pidevalt muutuvat nihkumist õrnast tribal trummist kuskile avantfunki katkenditesse. Kui soovite, siis see on kontrollitud vaba liikumine, mitte segi ajades vaba improvisatsiooniga, selgelt artikuleeritud rütmid. Mis Kumu kontserdi puhul tähendas siiski tähelepanu à la "ahah, nii, selline ja selline killukene" asemel pigem maagilisse heliilma jõudmist, nagu seisundimuusika. Eks klarnet ja saksofon olid ses plaanis suureks abiks.
Tuleb ka selgitada, et tegemist polnud luitunud eksperimentaalmuusikaga, hetketi oli täiesti korralik groove mängus, Burnt tooreid kilde sisse hakkimas, Korgi sisse ja välja sulatamas, Jaki rütmiloopi hoidmas. Burnt ütles seminaril, et nende eesmärgiks on ühtsena kooshoidev muusika, mitte eraldi asjad paralleelselt kõlamas ja kuulates/kuuldes oli tõesti raske triot kolmeks jaotada. Rütm võis tulla nii masinast kui Jaki käe alt, nad olid teineteise sisse sujuvalt integreeritud.
Mulle
öeldi just, et tegelikult Jaki ongi original funky drummer, ja
tema jalgade hüplemise järgi võib küll öelda, et
need tundsid vähemalt basstrummi pedaalist puudust.
Aleksander T. Yostafa
