Väljasuremise strateegia

Eestlaste võimalikust väljasuremisest on räägitud mitme nurga alt, põhiliselt seoses keele kadumise (Ilmar Raag, Mati Erelt, Aare Pilv jt) ja füüsilise väljasuremisega (Rein Taagepera jt). Praegu huvitab mind üks teine aspekt: seos eesti kultuuri ja väljasuremise vahel.

Intuitiivselt on selge, et “väljasuremise” all on ülaltoodud autorite artiklites peetud silmas mh ka eesti kultuuri kadumist või vähemalt taandumist etnograafilise muistise tasemele. Tegelikult saab näidata, et kultuuri kadumine pole mitte üksnes võimaliku keelelise või rahvusliku väljasuremise vältimatu tagajärg, vaid ka üks põhjus. See eeldab langusspiraali või negatiivse tagasiside ahela postuleerimist, kus manduv kultuur toidab keelelist ja rahvuslikku väljasuremist ja vastupidi. Selle tõestamiseks pole vaja teha muud, kui tuua kultuuris esile rahvuslikku/keelelist väljasuremist soodustavaid protsesse (vastupidine - see, et väljasuremine kultuuri allakäiku soodustab - peaks olema niigi ilmne).

Kultuurilise identiteedi tugevus või nõrkus eeldatavasti mõjutab keelelist/rahvuslikku identiteeti ja vastupidi. Kuidas toimub kultuuriline identifitseerumine? Ühiskonnas (lasteaias, koolis, kodus, meedias jne) põrkuvad omavahel erinevad väärtushinnangud. Need tekitavad fooni, mille põhjal noor inimene otsustab, millis(t)e kultuuri(de) subjekt ta soovib olla. Olukord on just selline, nagu ma sõnastasin: infoühiskond sõidab subjektile sisse teatava hulga etteantud valikutega, mida saab omavahel kombineerida jne. Enam ei ole nii, et on ainult üks etteantud “kultuur”, mida eesti (või nõukogude) kirjanduse tunnis õpetatakse.

Kui “kultuuriline identiteet” defineeritakse infoühiskonnas valikuvõimalustega erinevate kultuuride vahel, siis “kultuur” defineeritakse valikuvõimalustega selle sees. Nii nagu identiteet võib olla kitsam või laiem, lihtsam või keerulisem (need mõisted pole hinnangulised), võib seda olla ka kultuur. Elujõulisem kultuur on selline, millega soovitakse identifitseeruda; vähem elujõuline on vähempopulaarne. Kultuuri elujõudu näitab selle ihaldusväärsus või prestiizh. Seda mõjutavad erinevad faktorid - mh ka kultuuritegelaste prestiizh, võim, majanduslik staatus jms, kuid viimased on tarbija seisukohalt siiski ebaolulised. Tarbija arutleb siinkohal järgmiselt: mis kasu on mul X-i võimust, kui tema looming mulle ei meeldi. Pigem on tal sellest, vastupidi, kahju. Kui selliseid näiteid on kultuuris tema jaoks piisavalt, teeb tarbija neist negatiivse üldistuse kogu kultuuri suhtes. Just selline on tänapäeval paljude noorte suhtumine eesti kultuuri (mida eriti selgelt on väljendanud nt Kaur Kender).

Tarbija seisukohast teevad kultuuri ihaldusväärseks hoopis teised argumendid. Olulisim neist on kahtlemata talle piisavalt huvitavate teoste ja loojate hulk kultuuris. Kultuuri või kultuuripoliitika seisukohalt peaks sellise olukorra tagama piisava hulga piisavalt suurte erinevuste olemasolu kultuuris (erinevuste all ei pea ma siin silmas muidugi mitte taseme-, vaid stiili-, laadi- jne erinevusi). Nende erinevuste - kultuurisiseseste valikuvõimaluste - määr väljendab laias laastus kultuuri ihaldusväärsust sellega identifitseerumise vaatepunktist. Valikuvõimaluste suurenemine ei tõsta küll automaatselt huvitavate teoste ja loojate hulka, kuid loob (arvestades, et nii loojate kui ka tarbijate huvid on piisavalt erinevad) selleks head eeldused.

Seega on see, kui laiana kultuur end määratleb, tema elujõu seisukohast kriitilise tähtsusega. Eesti kultuuri seisund jätab ses osas soovida. Viimane meenutab mulle pigem automumifetseeruvat laipa - või kitsukest rahvuslike motiividega suri- või puusärki, mille “eesti rahvas” endale “ettenägelikult” õmmelnud on. Kui tegu on tõesti ettenägelikkusega, kuulub see kahtlemata ennast-täitvate ennustuste kategooriasse.

Nagu olen siin juba varem väitnud, pole see mitte niivõrd eesti rahva kui kultuuripoliitilise juhtimise süü. Piir, millest alates eesti kultuur võis omaenda tarkusest, ilma kultuuripoliitilise sekkumiseta ellu jääda, on juba ületatud. See muidugi ei tähenda, et ei eksisteeriks väljapaistvaid erandeid. Need aga on kõik kas orienteeritud välisturule (Erkki-Sven Tüüri jt looming), paratamatult müübivad (Elme Väljaste, Kati Murutar jt) või eduka ja ulatusliku (meedia)retseptsiooniga kujundatud kaubamärgid (Andrus Kivirähk, Kaur Kender, Kivisildnik, Jaan Kross, Sass Henno, Kadri Kõusaar jt).

Nagu Hennoste, Haug jt autorid on märkinud, pole meile tuntud “eesti kultuuris” õigupoolest midagi autentset. Eesti kultuur on juba ajalooliselt olnud pideva (enese)koloniseerimise projekt. See muudab konserveeriva kultuuripoliitilise strateegia - mida kultuuri elujõu seisukohalt võiks nimetada lihtsalt väljasuremise strateegiaks - muidugi eriti irooniliseks. Nõustun Hennoste arvamusega, et enesekoloniseerimine tuleb lõpule viia. Mingit “lõppu” iseenesest muidugi polegi - enesekoloniseerimist tuleb lihtsalt jätkata - ühtlasi soodustades mitte arutut kopeerimist, vaid mõjutuste saamist, transformeerimist ja sublimeerimist. Võlts-rahvuslikkuse aupaistega ümbritsetud klammerdumine kunagisse (enese)kolonisatsiooni on esiteks absurdne ja teiseks ohtlik, kuna viib paratamatult kultuurisiseste valikuvõimaluste vähenemisele.

Ei saa nõustuda ka nendega, kes taandavad konserveeriva ja liberaalse strateegia vahelise vastasseisu lihtsalt põlvkondadevahelisele konfliktile. Noorte hulgas on piisavalt konservatiive ja vanade seas piisavalt liberaale. 80-aastast Pierre Boulez’i tsiteerides: “Alalhoidlikkus on hävitav. Tsivilisatsioon, mis suunab kõik oma ressursid mälestuste katalogiseerimisse, kardab iseennast. Või hakkab hinge heitma.”