Vallo Kirs: olen avastanud enda jaoks varaste hommikutundide ilu
Kolmapäeval, 16. oktoobril esietendub Viljandis Ugala teatris Kirsi lavastus „Kuidas minust sai HAPKOMAH“, mis valmib koostöös TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti XIII lennuga. Eelkõige noortele alates 14. eluaastast suunatud lavastus põhineb samanimelisel raamatul, mille tekstid ilmusid enne kaante vahele saamist järjejutuna portaalis Nihilist.fm. Lisaks Ugalale toimuvad etendused ka Tallinnas, Tartus, Rakveres, Haapsalus jm.
Kodu
Minu kodu on minu kindlus. Sügisel sai meil Klaudiaga (näitleja Klaudia Tiitsmaa – Toim.) kümme aastat kooselu ja meie ellu on tulnud üks uus tegelane – poeg Vallo Valter. Kõige suurema energialaengu saan ma oma perega koos aega veetes.
Hommikud pojaga
Olen avastanud enda jaoks varaste hommikutundide ilu. Hommikused lõhnad ja valgused, kui kogu ülejäänud linn veel valmistub ärkama. Need ühised hommikused toimetamised pojaga on mulle õpetanud, et iga hommik on ime. Nähes teda iga päev kasvamas ja arenemas, olen hakanud ka omaenda elule täiesti teistsuguse pilguga vaatama.
Koristamine
Kui vahel on töö juures raskemad päevad või ülesanded kasvavad üle pea, siis tihti aitab mind koristamine. Olgu see siis toa koristamine, nõude pesemine, raamaturiiuli süstematiseerimine või niisama lesimine ning oma mõtete ja järgmise päeva ülesannete paika loksutamine.
Jalgpall ja teater
Vahel ei ole midagi vaimu ergastavamat kui füüsiline trenn. Armastan käia jooksmas, et oma mõtteid puhastada. Aga jalgpall on lisaks individuaalsele füüsilisele pingutusele ka meeskonnatöö ja suhtlemine. Minu jaoks on teatril ja jalgpallil väga suur ühisosa. Olen ülimalt tänulik, et minu teatritöö on ühtlasi ka minu hobi.
Perekond ja sõbrad
Mõnikord piisab ühest telefonikõnest oma teises Eesti otsas elavale emale või isale, et kõik jälle oma kohale asetuks. Teinekord aga päästab päeva jällegi sõbra või töökaaslase toetav pilk või naeratus. Aeg on meie kõige kallim ressurss. Oskus seda jagada… tuleb ehk ajapikku.
