„Valu ja hiilgus“ on katteta lubadused
Pedro Almodóvari uus film on fiktsioon, mis on sündinud lavastaja isiklikest kogemustest ja mälestustest. Režissöör on nimetanud seda lähenemist autofiktiivseks (ehk tõsielulistest elementidest koosnevaks fiktsiooniks). Fiktiivseks võib selles filmis pidada enamjaolt lugu ennast ja Almodóvari mitte mängivat, vaid teatud nurkadest peegeldavat peategelast, tuntud režissööri Salvador Mallot (Antonio Banderas).
Pealkirja pompoossus – „Valu ja hiilgus“ – võimaldab arvata, et juhtuma hakkab midagi eepilist, grandioosset või kangelaslikku, kuid tegelikult on „valu“ ja „hiilgus“ katteta lubadused. Me ei näe erilist valu ega hiilgehetki. Film ei kulmineeru katarsisega. Selle asemel kohtame krooniliste, kuid mitte surmavate haiguste käes vaevlevat küpses eas Salvadori, kelle kõige suurem probleem on eksistentsiaalne ja loominguline kriis perioodil, kus inimene hakkab oma elu üle mõtisklema.
