30.05.2008, 00:00
Vana Dylan
Kuidas sai Bob Dylanist esimene muusik rocki kõrgliigas, kes kujundas vananemisest kunstilise strateegia? Vastab Tõnis Kahu.
Kuidas reklaamida Dylanit? Milles on ta maailma parim? Ikoonina püsimises,
ajatu ja igavikulise ja surematuna. Jah, aga kõlab see usutavana, kui me
teda lõpuks laval näeme?
Kirjutasin seitsme aasta eest
Dylanist siinsamas Ekspressis ja lõpetasin nii: “Kuid on rohkem
kui üks Bob Dylan. Ja nad pole isegi mitte teineteise eakaaslased.”
Ameerika ikoonist Dylan, parimate plaatide, sõgedamate poeetiliste
ekskursside Dylan oli väga noor – midagi Jack Kerouacist, natuke
James Deanist, natuke Jeesusest enesest. Aga tema kontserttuuri reklaamival
plakatil on vana mehe pilt. Ja see, kes järgmisel nädalal Tallinna
jõuab, ongi üks väga vana mees.
Ameerika juhtiv
Dylani-tõlgendaja Greil Marcus on rääkinud, kuidas Dylanist on
saanud figuur, kes demonstreerib reljeefselt oma vanust, näitab sedagi,
milliseid võimalusi vanaks saamine pakub. See on olnud keeruline
protsess, pigem ohverdus kui omandamine. Sest kui vananemine on loomulik
džässis või bluusis, siis rock’i kõrgliigas on Dylan
esimene, kes vananemisest kunstilise strateegia on kujundanud.
Millal Dylan vanaks sai? Või veidi teistmoodi küsides –
millal ta varem vana on olnud? Arvan, et esimest korda proovis ta seda 41
aastat tagasi. 1966. aasta suvel elas Dylan üle
mootorrattaõnnetuse ning tõmbus seejärel avalikkusest
tagasi. Füüsiline taastumine kasvas üle vaimseks. Dylan kaevas
ennast traditsioonilisse Ameerika muusikasse – folki ja bluusi, valgete
ja mustanahaliste omasse. Tulemusena sündis album “The Basement
Tapes”, üks Dylan lakkas olemast ja teine tuli tema asemele.
Tema senine tähendus seisnes – lihtsustatult – selles,
kuidas ta oli ületanud Ameerika muusikatraditsiooni piirid, selle
kollektiivsed allikad, selle järjepidevuse ja südametunnistuse ning
seadnud keskseks kõnelejaks poeetilise mina-figuuri, subjekti, kes oli
suurem kui kõik tavad ja tavapärad.
Dylan oli algusest
peale unikaalne – kui geenius, kui staar – ja ta teadis seda isegi.
Tal oli missioon ning ta oli valmis seda ellu viima. Milline see
“poeetiline mina” oli, on iseküsimus.
Dylanit on
olnud ehk raske armastada. Ja mitte ainult sellepärast, et ta oli oma
lauludes tihti küüniline ja üleolev. Aga see-eest tuldi tema
juurde küsima elu mõtte kohta ja muid selliseid asju. 1967. aastal
Dylan vaikis ja ei vastanud.
“The Basement Tapes” on
kõige ehtsam one-off, ühekordne nihe tema vaimses maailmas.
Ikooniline esiplaan oli korraga tühi, too “poeetiline
mina” kadunud. Dylan kolas selle asemel mööda Ameerika muusika
arhiivi, oli justkui külaline, kuid samas katsus uudishimulikult läbi
kõikide uste lingid. Ta sai üllatatud, sai valgustatud ja sai
naerdagi. Kui ta selle kõik oma lauludesse pani ja koos ansambliga The
Band linti laulis, oli ta kõigest 26, aga oleks võinud
kõla järgi otsustades vabalt olla poole vanem.
Umbes
poole vanem oli ta veerand sajandit hiljem ja siis tegi ta oma
vananemistriki uuesti. Seekord otsustas Dylan raputada
väärika rock’i-legendi viisakat staatust, mida 80ndate
vältel oli toitnud kesisevõitu plaatide rodu. Raputus oli vaikne ja
sissepoole pööratud, vaevumärgatav ehk isegi. Ilmusid kaks
võõraste ja vanade lauludega plaati “Good As I Been To
You” (1992) ja “World Gone Wrong” (1993), mis
jätsid kogu müüdi Dylanist vildaka, kummitusliku ausambana
kuhugi eemale roostetama. Laulud neil plaatidel polnud pärit mitte ainult
aastakümnete tagant, vaid kaugemaltki, üks lastelaul isegi 16.
sajandist, ammu enne Ameerikat enn
ast.
Mida Dylan neil plaatidel teeb? Päris kindlasti ei too ta
neid laule kaasaega, ei kujunda nostalgilist aurat nende ümber. Need
laulud, pimedusest ja määratlematusest sündinud, tegelikult
surnud ja maha maetud, jäävadki sinna, kus nad on. Dylan ei
võta neid meie jaoks kaasa, vaid läheb ja eksib ise nende sekka
ära. Me kuuleme tema pominat ja raske on aru saada, mida ta ütleb.
Ning umbes sedaaegu hakkas Dylan ka omaenese laule külastama nii, nagu
oleks ta nad kusagilt maa-alusest hoidlast poolkogemata avastanud.
Mäletatakse näiteks tema esinemist Grammy-auhindade jagamisel 1991.
aastal. Dylan tuli vastu võtma elutööpreemiat ja laulis
seejärel ära ühe oma erandlikuma loo “Masters Of
War”.
Teist nii raevukat, põlglikku ja halastamatut
laulu tal ei ole – Dylan ei “protesti”, vaid ütleb
sõjasüütajatele, et ootab ja loodab nende surma, tahab
seista nende haua ääres ja kõndida
rõõmustades nende kirstu järel. Uus versioon polevat olnud
“klassikaline”, pigem vihapurse esimeste pähetulevate
sõnadega, mida oli esimese hooga isegi raske ära tunda. Käis
esimene Iraagi sõda ja jonnakas vanamees oli peomeeleolu ära
rikkunud.
Sellele kõigele oli eelnenud midagi, mis polnud
isegi loominguline kriis, vaid lausa kramp. Dylan ei suutnud kirjutada, ta ei
suutnud meenutada, kuidas ta seda teinud oli. Nii ta komistaski omaenese
laulude otsa, ei märganud neid kohe, ei tundnud ära... Ja isegi kui
kõik justkui ühest suust kinnitasid, et plaadid “Time Out Of
Mind” ja “Love And Theft” taastasid tema loomingulise vormi,
on see vaid osalt täpne.
Dylan külastab endiselt oma
laule, nagu vanad inimesed külastavad mälestusi – tema
kunagised nn hitid on justkui kortsunud-pleekinud fotod ning Dylan peab silmi
kissitama ja valguse kätte minema, et neid paremini näha. Need, kes
teda armastavad, usuvad, et ta teab, mida teeb. Aga võib-olla on ta siin
Tallinnas lihtsalt sellepärast, et on pahur ja tõre ja ei taha
kodus istuda.
Ja samas küsib ta küllap endalt, et miks ta
siin ikkagi on. See oli vist Martin Scorcese filmis “No Direction
Home”, kus Dylan räägib, et peaks kontserttuuride tarbeks
teisiku palkama. Mitte ainult füüsilise kustumise ja surma
lähenemise pärast. Vist ikka selles armastuse puudumises on
küsimus. Iga messias on kellelegi reetur. Ja nii hüüdvatki
publik talle mõnikord, et “Sa pole Bob Dylan!”.
Kes teab... Küsimus jääb – kuidas reklaamida Dylanit?
Bobi elutarkus
Ma olen teinud Dylan Thomase heaks rohkem kui tema minu heaks eales.
1966
Kannatus toob inimesest välja parima, mis temas on.
1971
Kui ma seletaksin teile, millest meie muusika tegelikult räägib, pandaks meid kõiki vangi.
1965
Mul on viletsad silmad. Katsetage neid enda peal. Nähke maailma selliselt, nagu Bob Dylan seda näeb.
1965
Kõik muu on lihtsam kui laulude kirjutamine.
1976
Laulud ei päästa maailma.
1965
Minu jaoks pole laulude kirjutamine äri. Pole kunagi olnud ega saa kunagi olema. Minu jaoks on laulude kirjutamine ellujäämise võimalus.
1964
Mul on vankumatu usk – et mida kauem sa elad, seda paremaks sa saad.
1968
Jumal kui rõõmus ma olen, et mina pole mina.
1965
Poliitika ja ühiskondlikud suundumused ei huvita mind tegelikult üldse. Vasakpoolsus, parempoolsus või siis keskel kondamine on mulle samaväärselt mõttetud.
1997
* Dylani väljaütlemised tõlkis Hannes Varblane
Ma olen teinud Dylan Thomase heaks rohkem kui tema minu heaks eales.
1966
Kannatus toob inimesest välja parima, mis temas on.
1971
Kui ma seletaksin teile, millest meie muusika tegelikult räägib, pandaks meid kõiki vangi.
1965
Mul on viletsad silmad. Katsetage neid enda peal. Nähke maailma selliselt, nagu Bob Dylan seda näeb.
1965
Kõik muu on lihtsam kui laulude kirjutamine.
1976
Laulud ei päästa maailma.
1965
Minu jaoks pole laulude kirjutamine äri. Pole kunagi olnud ega saa kunagi olema. Minu jaoks on laulude kirjutamine ellujäämise võimalus.
1964
Mul on vankumatu usk – et mida kauem sa elad, seda paremaks sa saad.
1968
Jumal kui rõõmus ma olen, et mina pole mina.
1965
Poliitika ja ühiskondlikud suundumused ei huvita mind tegelikult üldse. Vasakpoolsus, parempoolsus või siis keskel kondamine on mulle samaväärselt mõttetud.
1997
* Dylani väljaütlemised tõlkis Hannes Varblane