Vana Euroopa vaesed ja tülikad naabrid

Mele Pesti uuris Kreeka režissöörilt Angeliki Antonioult, miks kreeklased albaanlasi ei salli.

Tiina Lokk lohutab enne filmi algust Kreeka režissööri tühjavõitu kinosaali ukse taga: “Eestlased ei tea ju kreeka filmist palju, nad ei oska kinno tulla.” “Eesti publik peab veel natuke kasvama, et nad ei otsustaks ainult maa järgi, mida vaadata,” ütleb Angeliki Antoniou pärast “­Eduarti” linastust Vene Teatri pehmel sohval kübeke solvunult. Pole ka ime, kui meie ümber tunglevad sajad filmihuvilised paremate kohtade pärast Aleksandr Sokurovi filmile. “Nad lähevad Vene filmi vaatama, mitte isegi sellepärast, et Vene film oleks hea, lihtsalt nad tunnevad seda maad...”
 
“Eduart” on rasketest oludest pärit Albaania päti ümberkasvamise lugu. Olude ja kehva iseloomu kombinatsiooni tõttu Ateenas mõrvani jõudnud noormees saadetakse kodumaale tagasi, isa annab poja politseile üles. Ülejäänud filmi jooksul näeme realistlikku vanglaõhkkonda, olemas on kohustuslikud peksu- ja vägistamissteenid.

Eduart jõuab vanglas valgustuseni, mida režissöör “demonstreerib vaatajale metafüüsilise sümbolkuju hundi abil: hunt ei puutu endast ülemat ja puhtamat, seepärast kingib ta Eduartile filmi lõpus elu, uue võimaluse sümbol mandlipuu hakkab taas õitsema” (Antoniou sõnade kohaselt).

Filmile lisab intriigi, et see on suures osas dokumentaalne. Antoniou luges lehest albaanlasest, kes läks jala üle piiri ja andis end ise võimudele üles. Albaania piirivalvurid algul ei uskunud teda, siis soovisid hoopis kreeklase tapmise puhul õnne. Režissöör käis loo tegelase Eduartiga terve aasta kaks korda nädalas kohtumas ja kuulas tema lugu. Nüüd, mil film mööda maailma festivale rändab, võiks Eduartist saada meediastaar: ta keeldub aga kõigist intervjuudest ja ei taha ka filmi näha, et “ennast mitte liiga tähtsana tunda”.

Kas te nii põneva loo puhul dokfilmi tegemisele ei mõelnud?
Jaa, kaua mõtlesin. Aga mul oli peas juba nii palju pilte tekkinud – hunt ja mandlipuu näiteks –, tahtsin neid ­loole lisada. Pealegi oleks dokumentaalfilmi tegemiseks väga raske olnud luba saada.

Kuidas Kreekas film vastu võeti?
Oi, väga hästi, publik armastas seda. Aga sain ka rassistlikke ähvardusi, näiteks teateid “Hea albaanlane on surnud albaanlane” jne. Pidime ühe minu filmist rääkiva ajakirja veebisaidi rassistlike rünnakute pärast kinni panema.

Kreekas teevad musti töid albaanlased. Kas suhtumises vaesesse naabrisse on näha ka paranemise märke?
Iga Euroopa maa vihkab kedagi, meie vihkame albaanlasi. Neid on Kreekas lihtsalt liiga palju, kümne miljoni inimesega Kreekas ligi üks miljon. 1997 vabastati Albaanias palju vange, seetõttu on paljud Kreekasse tulnud immigrandid endised kriminaalid.

Kas see on siis pigem sotsiaalne probleem, või arvate tõesti, et albaanlane ongi olemuselt teistsugune, vähem tsiviliseeritud?
Albaanlane on kindlasti teistsugune. Nad olid 50 aastat äärmiselt isoleeritud, nad on ka Euroopa kõige vaesem riik. Alati on nii, et mingid maad ei saa omavahel läbi. Ma tean, et eestlastele ei meeldi venelased – kreeklased saavad aga venelastega ülihästi läbi...

Kreeka filme pole viimasel ajal just palju maailma jõudnud. Kas on loota uusi huvitavaid tegijaid?
Kreeka filme ei kutsuta millegipärast festivalidele, kuigi nad on päris head ja tehniline kvaliteet on väga hea. Ma arvan, et enamiku Kreeka filmide teemad ei o le välismaalastele nii huvitavad. Aga seis on hea.

 

Kes päästab uppuja?

Kuigi “Eduarti” režissöör ise väitis, et tema film on kuritöö ja karistuse lugu ja tal pole migratsiooniga pistmist, ei saa viimasest ka päris mööda vaadata. Juba ainuüksi see, et kreeklannast režissööris ei teki kahtlustki, kas albaanlasest peategelane peab olema vaesest perest, vägivaldne, varas ja mõrtsukas, näitab, et migrantidesse suhtumine on Kreeka ühiskonnas problemaatiline.

Meie imeliselt globaliseerunud planeedi kõige vaesemad rändurid – migrandid – saavad üha enam sõna filmide peategelastena. Ja tihti annab režissöör neile valjema hääle kui “Eduarti” puhul. PÖFFi filmidest kaks, Nick Broomfieldi “Vaimud” ja Steve Hudsoni “Tõeline põhi”, on tragöödiad hiina põgenikest Suurbritannias. “Vaimud”, kunstiliselt suurepärane ja psühholoogiliselt usutav film, esitas loo hiinlaste pilgu läbi: kuuekuine loksumine marsruudil Peking-Belgrad-London, ellujäämistaktikad veidi võõravaenulikul Inglismaal, närune elu ja veel närusem lõpp. Teise filmi sündmused toimusid Iirimaal ja näitasid võimupositsioonil olijate psühholoogiat: illegaali transportija kehvi valikuid, mis viivad ebahumaansete otsusteni.

Mõlema tõestisündinud loo põhjal tehtud filmi tegelased on täiesti normaalsed inimesed, kes lähevad kodust kaugele paremat palka otsima. Ja ärge tulge mulle ütlema, et lollid on, et lähevad. Või et mis meil nende pagana hiinlastega asja. Kes siis ei teaks kedagi, kes teab kedagi, kes Eestist Iirisse või USAsse või Soome tööle läinud. Ja kui me nüüd, eurooplastena, lihtsamalt töölubasid ei saaks, küll siis läheks ka illegaalina. Ja küll upuks meidki kalalaeva trümmis, nii et laeva meeskond ei aita – sest vahele ei taha ju jääda.

Tõsi, jõudsa majanduskasvu järellainetuses võime hoopis meie olla varsti laevatekil need, kes peavad valima, kas jätta illegaalid trümmi uppuma või tõmmata nad välja.