Vanamehed Atlantiselt
Asjaolu, et kaasaaja Eesti avalikkus on hakanud otsima suhestumisvõimalusi nõukogude ajaga, pole just keeruline seletada. Iga psühholoog võib kinnitada, et umbes 30-aastane inimene -- seega keskne tegija praegusel majandus- ja kultuuriväljal -- tunneb soovi vaimsel tasandil tagasi pöörduda oma lapsepõlve, avastada sarnasusi oma vanemate ja ka eelmiste põlvkondade kujunemislooga. Ilmselt on paljud kolmekümnestest seejuures hämmeldusega tuvastanud, kui keeruliseks kipub teinekord suhtlemine vaid paar aastakäiku noorematega. Nendega, kelle jaoks tähekombinatsioon ENSV on võrdne müüdiga Atlantisest.
Eks siingi ole põhjus triviaalne: nõukogude ühiskond kui kõike ühtlustav-tasalülitav moodustis tagas oma liikmeile ka ühtlustatud ühismälu (samad väärtused, võimalused, tooted, telesaated); uus aeg, teadagi, püüdleb kõige pihustamise-lõhustamise poole. Kui küüditamisõudu, jah, on ehk veel võimalik kahekümneaastastele arusaadavaks teha, siis kuidas seletada omaaegset nätsupaberite kogumise maaniat? Pioneeritõotusega kaasnenud hardustunnet? Seda, kes olid sansalklased või mis asutus oli hoiukassa?
Kui millegi üle tõesti imestada, siis ikka selle üle, et praegune aeg, kus täiega ruulivad Telepoiss ja teatriõhtud, kamashokolaad, Oidi lauluvõistlus ja Eesti Telefilmi camp-klassika, on nii kitsilt toonud eelmise riigikorra kunstilise mõtestamise katseid teatrisse ja kirjandusse. Andrus Kivirähki verivärske näitemäng "Helesinine vagun" Taago Tubina lavastuses, mille keskne konflikt kätkeb endas nimelt eelmises lõigus kirjeldatud mõistmisraskusi, on nüüd igatahes Ugala laval ja tõestab teema ühiskondlikku tellimust veenvalt, mõjudes sotsiaalselt kommunikatiivsema ja löögijõulisemana kui mõnigi "terav" vägivalla- või narkolugu. Kivirähki puhul pole vist vaja rõhutada, et zhanriks on loomulikult komöödia, ja naerda saab kõvasti.
Samas usun end mitte klassik Kivirähkile liiga tegevat, väites, et "Vagun" ei kuulu ehk siiski tema loomingu kullafondi. Põhjusel, et tänuväärt teravale teemapüstitusele ei lisandu vajalikul määral draamatehnilist taset: karakterite traagelniidid on kohati rebenemisohtlikult pingul, liiglihaline dialoog, üleseletatav-lihtsake (vanal ajal oleks öeldud "lapidaarne") sümboolika (kõrbekilpkonn kui sovjetiajastu asukas jne). Imetlema peab aga Kivirähki geniaalset lihtsust tegevusliku karkassi ehitamise suhtes. On vaja ainult ühte tuba, kolme-nelja kolmekümnendates (st nõukoguliku lapsepõlvega) noormeest, kontrastiks ühte eelmise, ühte järgmise põlvkonna esindajat (pinge hoidmiseks olgu viimane neist naine), ja paari pudelit tulivett. Viimane toimib koguni kahes funktsioonis. Esiteks loob viinauim tegelastele psühholoogiliselt usutava põhjuse "süda puhtaks" rääkida, teiseks elustub läbi deliirse udufitlri märksa selgemini hilisminevikuline epohh, tema välised aksessuaarid ja vaimsed pingevihud. Üksteise järel hakkavad varisema inimeste mälutõkked ja ruumi hakkab sisse imbuma nõukogude aja unenäoline tegelikkus.
Vastu ootusi suudab aga Ugala ühtlaselt innustunud tiim loo üsna libedalt käima lükata. Kuigi alguse närvlik eksalteeritus sigitas kahtluse, kas polnuks paslikum pisut märkamatum-sujuvam hakatus, kas ikka suudetakse ilma "õhuaukudeta" lõpuni orbiidil püsida? Vastus on siiski jah, sest iga uuel tegevuskeerul õnnestub lavasuhetele juurde pumbata uut mänguenergiat ja vajalikku magneetilist särinat. Võib arvata, et oma osa sellesse annab ka saali silmnähtavalt põkkuv reaktsioon. Vähemalt esietendusel küll. Kui laval oli tükk aega ajusid pingutatud teemal, mis oli vanasti see kamashokolaadi hind, läbistas pingiridasid ärev sosin: "Kuusteist kopikat!". Kuna Ugala meestrupi noortetuumiku (Aarne Soro, Gert Raudsep, Meelis Rämmeld ja Tanel Ingi) võimekuses pole seegi kord põhjust kahelda, võtkem seekord eraldi kiita Kata-Riina Luide ja Arvo Raimo üllatusrolle. Eriti viimase puhul on hoomatav eriline sisemine hoog ja ind, millega ühe halli "inimmutrikese" karakter särama on löödud.
Isegi mõni lugemismuljes häirinud detail on Tubina lavaversioonis muutunud peaaegu et kontseptuaalseks võtmeks. Näiteks möödavaatamine tõsiasjast, et viina viskav tegelane peaks vastavalt loogika (ja hea draamateksti) seadustele jommi jääma sujuvalt ja tagasipöördumatult. Näitlejate mängituna aga mõjub tegelaste alarmeeriv pendeldamine deliiriumi ja selge mõistuse vahel märgiliselt, oleviku ja mineviku skisofreenilisi sarnasusi ning kontraste allakriipsutavalt.
Teine vaatus, kergele joovastusele järgnenud kooma ja aeglane virgumine, toob pea igale persoonile ka oma löögistseeni, mis võimaldab neil astuda tegevuse epitsentrisse ja korraks kiigata oma karakteri "naha vahele". On maitseasi, mida neist eelistada. Üks mõjuvamaid on kindlasti praeguse mitteeduka kirjandusõpetaja Tõnu (Meelis Rämmeld) pihtimus uue põlvkonna vaimse allakäigu teemal. Kuigi stseeni tegelik raskuskese asus (teksti illustratiivsuse tõttu) minu jaoks mujal, paremas nurgas, Gert Raudsepa mängitud mõranenud siseeluga Märdi valulik-klaasistunud pilgus. Või siis Aarne Soro püüdlikult yuppie-maneere tudeerinud noore ärimehe vahepealne "inimnäostumine" ja kiretu naasmine oma tavakeskkonda. Ainult loo irreaalne tasand, IT-mees Leopoldi (Tanel Ingi) "hingepaljastus" mõjub tarbetu ussjätkena juba lugedes ja ei suuda oma vajalikkust täiel määral õigustada ka lavastuses. Ehk päästnuks siingi teksti triviaalsust nutikas "katteplaan"?
