Vanglaooper Viinist
Leoš Janá?ek “Surnud
majast”
Dirigent Pierre Boulez. Lavastaja Patrice
Chéreau. Stsenograaf Richard Perduzzi.
Esietendus Viini
teatris “Theater an der Wien” 12. mai 2007.
Etendus
Aix-en-Provence’is 18. juulil 2007.
Tore on näha ooperis
teemasid, mis tõeliselt läbi raputavad. Kahtlemata,
“Võluflöödis” ja teistes klassikutes on
ajatud teemad, kuid need võivad jääda traditsiooni paksu korra
alla peitu. Klassikud on targad, aga see on raukade tarkus. Kui soovid leida
ooperis teemasid, mis temast ka suurema tolmukloppimiseta elusa ja
publikut kõnetava kunstivormi teeksid, on valida kaasaegsete ooperite
(mis Estonias “Wallenbergiga” suurepäraselt õnnestus)
ja varajases keskeas klassikute vahel.
Paistab, et viimastel
aastatel on terves Euroopas ja võib-olla maailmaski omamoodi
tšehhi klassiku Leoš Janá?eki (1854–1928) buum. Igal
aastal on mitmed ta ooperid suurte ja kuulsate ooperimajade repertuaaris ja
lavastajateks tihtilugu tippnimed. Kusjuures on märgata, et
Janá?eki lavastavad küllalt tihti just teatritaustaga lavastajad:
Michael Thalheimeri “Katja Kabanova” Berlini Riigiooperis, Luc
Percevali “Makropoulose juhtum” Hannoveri riigiooperis ja Krzysztof
Warlikowski oma Pariisis.
Ka selle lavastuse
puhul, mis on Viini Pidunädalate, Hollandi festivali ja
Aix-en-Provence’i ooperifestivali ühisproduktsioon, on
lavastaja teatrimaailma superstaar – Patrice Chéreau.
Chéreau, kes tuli Prantsuse teatrisse 60ndate lõpus
lapstähena ja kes on Eesti publikule tuntud ehk pigem oma filmide
järgi (“Intiimsus”, “Tema vend”,
“Gabrielle”), on lavastanud õigupoolest üsna
vähe oopereid. Kuid tema ooperitööd on legendaarsed: 1976
tegi ta Bayreuthis koos dirigent Pierre Bouleziga “Nibelungide
sõrmuse”, mis on maamärgiks selle teose lavastamisel
senini.
Just hea mälestus aastakümnete tagusest
koostööst Bouleziga oligi see, mis Chéreau jälle
ooperisse tõi. Õigupoolest oli see ka viimane võimalus
– Boulez, kes on 82aastane, kuulutas tööd alustades, et see
jääb tema viimaseks korraks ooperit dirigeerida: ta polevat
tõesti enam esimeses nooruses ja tahtvat oma vähest aega kasutada
pigem komponeerimiseks.
1930. aastal esietendunud Janá?eki
“Surnud majast” on helilooja viimane, postuumne ooper ja lohutum
kui kõik ülejäänud. Libreto kirjutas autor Dostojevski
vangipõlvemälestuste “Märkmed surnud majast”
ainetel ise ja partituuriga jõudis lõpule vahetult enne surma.
“Surnud majast” kujutab endast stseene laagrielust.
Tavaooperitest erinevalt ei ole siin rangelt võttes peategelasi,
kõik vangid on võrdsed. On paadunud pätid, on lapseohtu
poisikesed, on poliitilised. Kõik paarkümmend vangi on kogu
etenduse vältel korraga laval.
Pole suurt lugu, pole arengut,
pole kangelasi. Raamiks on vaid, et ooper algab uue poliitilise vangi
saabumisega ja lõpeb tema vabastamisega. Kuid see vabaneminegi pole
kuidagi välja teenitud, see lihtsalt juhtub. Saatuse süüdimatud
mängud.
Ooper koosneb lugudest, mida vangid
üksteisele räägivad. Pikkadest lugudest, mis kirjeldavad
mõrvu, mille tõttu siia on satutud. Üks laulab ja teised
kuulavad. Kõlab nagu paras pähkel ükskõik millise
lavastaja jaoks. Ja nagu sellest oleks veel vähe – ka muusika on
painav disharmooniline kollaaž erinevatest teemadest
. Nii lavastaja kui dirigent nimetasid oma peamiseks ülesandeks leida
tegevust ühendav joon.
Lava on tühi, vanglareaalsust
märgivad vaid hiiglaslikud ebaisiklikud betoonseinad, mis on pisut ka
etenduse käigus liigutatavad. Kõik vangid kannavad jalaahelaid,
kuid on neidki, kes on juba õppinud nendega jalgpalli mängima. On
tore ja tipplavastaja vääriline, et pole mindud kerget teed luua
otsesed seosed tänapäeva kuulsate vanglatega – Abu Gharibi ja
Guantanamoga –, mis võimaldaks teha ajakajalisi viiteid ja osutada
süüdlastele. Pole aga mõtet arvata, et Chéreau
või Boulez nende seoste peale ei tulnuks – vanglavalu on lihtsalt
ajatum kui ainult olevikuline.
Lavastaja oskustest ja tundlikkusest
annab tunnistust töö, mida ta on ooperis tavalise kuuenädalase
prooviperioodi jooksul jõudnud teha iga üksiku lavalolijaga. Kuskil
pole tunda seda kurikuulsat ooperikoori fenomeni, neid tuimavõitu
kehade, ehkki heade häältega mass-inimesi, kes lavastaja juhatatud
takti peale vasaku käe üles tõstavad, et see siis kaks takti
hiljem sama tühipaatoslikult langetada. Siin aga: igal pisitegelasel on
oma lugu ja tagumisel naril norskajatki on huvitav vaadata. Selle tulemuseks
on, et lava on täis energiat, ja mitte ainult nende oma, kes parasjagu
laulavad.
Lavastaja on võtnud raske ülesande lavastada
argipäeva. Igavust, mis vanglas kergesti peale võib tulla –
aga kui huvitavalt! Kui täpselt on paika pandud isegi teiste vangide
lugude kuulamine – 20 erinevat kuulamist, lähtuvalt sellest, kellega
tegemist! Ooper nagu teater.
Küllap on siin abiks olnud ka
koreograaf Thierry Thieû Niang.
Nagu Tõnu
Õnnepalu juulikuu Vikerkaares Jonathan Litelli natsiohvitseri
portreteerivat romaani arvustades meenutas, mõtleb rahvus oma ajaloo
sõlmkohad läbi alles kunstiteostes.
Just see meenus
eestlasena Janá?eki “gulagi-ooperit” vaadates. Mille
Chéreau lavastajana ja Boulez dirigendina on saavutanud, on näidata
vangla argipäeva. Seda, et laagrielu on reaalne ja et seda ei pea
tingimata saatma pisarat kiskuv läägepoolne viiul à la
“Schindleri nimekiri”. Et kõige alus on tavalisus ja
sellised asjad on võimalikud ka 21. sajandil, suheldagu siis
mobiiltelefonitsi või kasutatagu kui tarku masinaid tahes. Need asjad
toimuvad ja mitte ainult barbarite juures.