Varjud Varbolas
“Volquin Varbola all ehk saatuslik kihlvedu”.
Autor Andres Ehin, lavastaja
Jaan Urvet. Peaosas Arvi Mägi,
kaastegevad ansambel Oort ja ligi 50 harrastusnäitlejat.
Esietendus 4. juulil Varbola linnamäel.
Vabaõhulavastust “Volquin Varbola all” ei saa
traditsioonilises mõttes näitemänguks nimetada. Kogu tekst oli
varem kutseliste (Ugala) näitlejate poolt lindistatud, laval figureerisid
vaid maskide alla või taha peidetud anonüümsed tegelased.
Ilmselt nende töö kergendamiseks oli lavaruum ka äärmiselt
piiratud, nõnda et probleemid liikumisega olid välistatud ja
näitlejad liikusid enam-vähem nööri mööda nagu
Linnateatri “Tõde ja õigus 4” massistseenides.
Praktiliselt puudus publiku jaoks olulisim: side
näitlejatega. Emotsioone ei saanud tekkida, sest Ugala näitlejad ei
näinud ju teksti sisselugemisel endi ees lihast ja verest publikut. Laval
maskide all ringiliikunud harrastusnäitlejad küll nägid, aga ei
saanud nende kaasatõmbamiseks midagi teha. Nii juhtus etenduse
lõpul, kui maskid ära võeti, üsna vapustavaid asju.
Sain näiteks teada, et kroonik Läti Henrik oli tegelikult naine. Ja
üks ristirüütlitest samuti. Näitlejate õnnestunud
või ebaõnnestunud etteastetest on “Volquini” puhul
sama kohatu rääkida nagu hoobadega mängitava
jäähokimängu plastmassnukkude puhul.
Nii visuaalselt
kui auditiivselt võib lavastust pigem nimetada ansambli Oort
laiendatud kontserdiks. Seda enam, et näitlejad olid võre taha
surutud nagu marmorsetid rändloomaaias, bänd aga omas rahvaga vahetut
sidet. Lavaruumis jäid nad tsentrisse ning nende esinemine andis nii sisu
kui pikkuse poolest omaette kontserdielamuse.
Võib
öelda, et bändi valik oli parim võimalikest, sest muusikalist
kollektiivi, kes esitaks traditsioonilist rahvamuusikat, aga suudaks edasi anda
ka ehinlikku ülevoolava fantaasiaga rikastatud ajalookäsitlust, meil
praegu lihtsalt pole. (Vajame uut Hõimu.) Antud juhul oli Oorti
pühalik tõsimeelsus lavastuse mängulis-tingliku laadiga
tuntavas vastuolus. Laval toimusid tsivilisatsioonide kokkupõrge,
imetegu ja muud hinge raputavad sündmused. Ja selle peale korrati
tüütuseni: “Eija-tuija, lase kiike käia”.
Lõpus loetud luuletused häirisid veel rohkem,
see tuletas juba igavat venivat kooliaktust meelde. Kui kogu õhtu on
sõna olnud inimestel, siis on väga raske loota, et kivid ja
hiiepuud midagi olulist lisada võivad.
Kui Oort ja trupp olid
nagu eri suundadesse kiskuvad kaarikuhobused, siis Reet Nurmsalu
kunstnikutöö etendas kutsari osa, mis kogu lavastuse ühes rakkes
hoidis. Esiteks olid väga erinevates suurustes maskid atraktiivsed;
teiseks andsid nad suurepäraselt edasi näidendi põhiideed,
mille kohaselt ei saa keegi nagunii kunagi teada, mis 13. sajandi alguses
Varbola piiramise ajal tegelikult toimus. Ja mis inimesed sel ajal üldse
elasid, mida mõtlesid ja toimetasid.
Ainsaks oluliseks
lavastajapoolseks efektiks oli lava tagaseina eemaldamine finaalis. Ja sealt
paistev looduspilt mõjus tõesti lummavalt. Olgu inimeste asemel
maskid, aga linnamägi ise on aastatuhandete jooksul jäänud
ehtsaks ja tõeliseks. “Higi, veri, kusi ja sülg pole lasknud
Varbola kividele sammalt peale kasvada,” nagu näidendi lõpus
kokku võeti.
Kui paralleeli hobusõidukiga veel edasi
arendada, siis selle liikumapanevaks jõuks oli Ehina algtekst.
Mänguvõimaluste ä&
amp;
auml;rmise nappuse tõttu oli läbiv idee “Volquinis”
palju rohkem esiplaanil, kui suveetendustelt oleme harjunud ootama. Eestlaste
jaoks lausa eksistentsiaal-se tähendusega muistne vabadusvõitlus
sai hoopis uue vaatenurga.
Arst Leonhardi imetegu, Tammo/Thomase
päästmine pidalitõvest ning sellele järgnenud
päästetu ristiusku astumine võib ajaloolise tõe
seisukohalt olla nonsenss, kuid idee tasemel on see igihaljas. Know-how kui
integratsiooni võti, mitte mingi barbaarne tule ja mõõgaga
Drang nach Osten. Maskidest ja tehishäälest hoolimata oli seda
käsitlevates stseenides tunda inimlikku mõõdet. (Niisamuti
etteheites Volquinile, et viimane oma metsikuse tõttu on rohkem pagan
kui paganad ise.)
Tammo ja Leonhardi liin on näidendis keskne
ning väga kahju, et teksti ja tegevuse äärmise fragmentaarsuse
tõttu sai vaataja seda sama vähe jälgida kui Oide ja Vambo
armastust, liivlaste Ansise ja Laimonise identiteedikriisi ja paljut muud
huvitavat ja kaasakiskuvat, mis loos embrüonaalsel tasemel olemas oli.
Näidendi Henriku kaks versiooni eestlaste muistse
vabadusvõitluse edukuse kohta on nagu
sotsrealism ja
eksiilkirjandus. Nad välistavad teineteist, kuid on ometi sama kännu
võrsed. Me võime ju uskuda, et Volquin “sai paganate
käest rängalt lüüa ja pääses vaevu eluga”.
Ja võime uskuda ka ametlikku versiooni. Täpselt nagu me
võime koos lugeda Leberechti ja Ristikivi, ilma et sellest lumi
põlema või lõke voolama hakkaks.