Üliandekas, kuid tunnustust ei leia: Oscar Isaac vendade Coenite filmis “Inside Llewyn Davis”. Foto: festivalcannes.fr

Oma olemuselt on see film Coenite varasemast loomingust kõige sarnasem “Tõsise mehega” (A Serious Man, 2009) – 1960ndatel asetleidva musta komöödaga juudi professorist, keda tabab üks äpardus teise järel. Ka “Inside Llewyn Davis” on nukker-naljakas lugu mehest, kellel lihtsalt elus ei vea. Püüdes seda filmi kirjeldada kõigile arusaadavate kultuuriliste märksõnadega, peaksin vist rääkima kohast, kus Woody Allen kohtub Franz Kafkaga.

Peategelane, melanhoolne Llewyn on folkmuusik 60ndate New Yorgis. Ta on küll andekas, ent algusest peale on selge, et tema on see mees, kellest ei saanud Bob Dylanit. Mees, kes peab ööbima teiste diivanitel. Kelle ees uksed sulguvad ja kelle eest kassid põgenevad. Kes saab vastu hambaid lihtsalt selle pärast, et ta olemas on. Kes peab kinni maksma üheöösuhte tagajärjel rasestunud sõbranna abordiarve, olemata kindel, kelle tööõnnetusega on tegu. Kellel soovitatakse panna kondoomi peale veel üks kondoom ja siis see veel elektriteipi mässida, nii igaks juhuks.

“Inside Llewyn Davise” puhul tsiteeriti kuluaarides ühe impressaario kommentaari peategelasest muusiku esinemise kohta: “I don’t see a lot of money here”. Nii on tõepoolest ka selle filmiga – kassahitti temast nähtavasti ei saa, sest kõik siin on liiga intelligentne ja kuiv, filmis juhtub liiga vähe (tegelikult ei juhtugi midagi) ning head ja kurja pole ollagi. Coenite puhul on sümpaatne, et kui vennad oma Oscari-magnetitest suurfilmide vahele selliseid pisikesi meistriteoseid lükivad, ei tee nad neid mingi hinnaalandusega. “Llewyn Davises” on paigas absoluutselt kõik detailid: rollidesse on valitud perfektselt sobivad näitlejad (paljudes tuntud filmides mänginud, ent alati teiste varju jäänud ülimusikaalne Oscar Isaac; Carey Mulligan, kes pärast talumatult vastikut “Suurt Gatsbyt” siin meeldejääva iriseja rolli teeb; mingi ime läbi endiselt elus püsiv John Goodman jt). Vaimukas stsenaarium, mis paljastab peategelase loo ajapikku peente detailide ja nüansside kaudu. Mahe 60ndate USA folkmuusika (valiku aitas koostada kunagine Bob Dylani bändi kitarrist T- Bone Burnett, kes on varem kokku pannud näiteks filmide “Oo vennas, kus oled sa?” ja “Suur Lebowski” soundtrack’id). Osavalt paika timmitud tempo, kinematograafiline meisterlikkus, hea stiilitaju ja muljetavaldav production design, mis vaataja lausa endasse imevad.

“Inside Llewyn Davis” peaks Eesti kinodesse jõudma aasta teises pooles.