Veskid läbi aja
Näitus "Ajaveskid" Eesti
Vabaõhumuuseumis. Lahti kuni 10. septembrini.
Eesti Vabaõhumuuseumi Pulga talu rehealuse tuulikute arengulooga seotud näituse koostajaks on muuseumi teadur Hanno Talving, kes enam kui paarikümne pildisuurenduse kaudu on püüdnud avada selliste ehitiste möödanikku ja tänast päeva. Ajaveskid on need, mille kivid jahvatavad halastamatult kõike, ja kindel on see, et nende ajatud kivid ei kulu ealeski.
Tuulikute seisukorra hindamiseks on autor rännanud, fotoaparaat kaelas, eri maakondade teedel, põlgamata ära parema kaadri saamiseks ka läbi võsa, nõgeste ja kivikangrute ronimist. Tulemuseks on sugestiivsed dokumentaalfotod, millel kujutatu, vähesed erandid välja arvata, nukrapoolne. Seevastu kõrvalrippuvatelt vanade mustvalgete fotode ja fotopostkaartide suurendustelt vaatavad vastu kaunid, kuid nüüdseks juba kadunud talumaastikud. Muidugimõista on tuuleveski(d) neil keskseks elemendiks.
Niisugune lokaalajaloo hetkeolukorra dokumenteerimis- ja esitlusviis on iseenesest küllap tuttav, seda on harrastatud nii meil kui mujal. Aastaid tagasi tegi seda oma fotoalbumite kaudu meie üks tippfotograafe Peeter Tooming, kujutades samu paiku enne ja nüüd. Temast erinevalt on Talving oma näitusefotodel pidanud paremaks visuaalse kandepinna saavutamise nimel välja jätta need võtted, kus kunagise võimsa veskirajatise asemel laiumas vaid igav võsa.
Vanad veskipildid on pärit valdavalt Avo Aia ja Jaan Vali erakogudest, mõned ka Eesti Filmiarhiivi, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahva Muuseumi, samuti Hiiumaa, Virumaa ja Mahtra muuseumide fotokogudest. Üles on pildistatud need ajavahemikul 1905-1938, jäädvustajateks sellised tuntud isikud nagu J. ja P. Parikas, G. Ränk, C. Sarap, J. Mägi, G.Vilberg, E. Witoff jt.
Enam on näitusepiltidel näha kivikorpusega Hollandi tüüpi tuulikuid, sest mõistagi säilisid kiviehitised paremini. Pukktuulikutele, millised olid aastasadu Läänemaa või saarte külade ja Eesti maastikupildi oluliseks tunnustäheks, sai saatuslikuks nõukogude võimu klassiviha - ka tuulikuomanikke võis uute võimukandjate arusaama järgi lugeda varakamasse klassi kuuluvaks, seega siis vaenulikuks elemendiks. Küüditamishirmus lõigati külades läbi tuulikut püstihoidvad emapuud ning talupoega aastakümneid teeninud ehitised lammutati. Romantilistest küla tuulikumägedest sai minevik. Paremal juhul jäi alles veel vaid kividest laotud tuulikujalg. Näitusel on väljas enam-vähem säilinud kujul vaid Saaremaa sümboliks peetud Angla tuulikutemäe veskid. On teada, et juba 1940. aastal hävitasid Punaarmee sõdurid näiteks Väike-Pakri saare Väikeküla ja Osmussaare tuulikud.
Paremini ei käinud ka suurte tuuleveskite käsi. Auru- ja mootorjõu kasutuselevõtuga 1930. aastatel saadeti tuuleveskid n-ö pensionile. Need, mis sõjast ja tulekahjudest jäid puutumata, võeti nõukogude ajal kasutusele kaupluste ladudena, kolhoosi väetisehoidlate või sepikodadena. Sageli nad lammutati, selleks et saada materjali karjalautade ehitamiseks. Mahajäetud, peremeheta ehitised süüdati põlema, lasti niisama laguneda või kaotati maa pealt hoopiski. Nii näiteks õhiti Hageri suur kivituulik veel alles 1980. aastate alguse tsiviilõppuste käigus. Neile, kel tuuleveskite arengu- ja kä ekäigu vastu rohkem huvi, soovitan kindlasti tutvuda Talvingu koostatud sisuka albumiga ,"Eesti tuulikud'' (2005).
Kellel näitusefotode vaatamisest aega üle jääb, võib tutvuda vabaõhumuuseumi kuue tuuleveskiga, millest vanim, Saaremaalt pärit Kotlandi küla tuulik on ehitatud juba 1764. Tuulikute mäelt avanevat vaadet merele on raske millegagi võrrelda. Olgu ühtlasi lisatud, et tuulikud on muuseumi tänavune aastateema.
