Vihase näoga idaeurooplase mälestused

Kirjanik Hvostovi „peas“ veedetud neli tundi on hästi kulutatud aeg, arvab Andrei Hvostovi raamatut „Kirjad Maarale“ lugenud Priit Hõbemägi.

Sissejuhatuseks üks kirjanduslik anekdoot: kirjanike liidu kogunemisel joovad kirjanikud veini ja lobisevad omavahel. Nurgas istub Andrei Hvostov ja kiristab hambaid. „Mis sul viga on, Andrei?“ küsivad kirjanikud. „Ah, pole midagi,“ vastab Hvostov, „meenutan siin möödunud suve kaunimaid hetki...“

Eesti Ekspressi ajakirjaniku ja Eesti kirjaniku Andrei Hvostovi raamat „Kirjad Maarale“ on, nagu ta ise ütleb, „kirjutatud ühele kindlale inimesele – noorele naisele, kes saab sajandi keskel kolmekümne kolme aastaseks“. Raamat on „sündinud katsest aimata ära need küsimused, mida mu lapselaps võiks mulle sajandi keskel esitada. Mitte ainult tema, vaid kõik need noored täiskasvanud, kes [---] tahaks meil, vanavanematel, rinnust kinni haarata ja karjuda – mida te tegite?!“