Viini vaimukad metamorfoosid

Hobusetallide, gaasihoidlate ja liiklussõlmede uut elu uuris ning võrdles Eesti analoogidega arhitekt Pille Nagel.

 

 

Kui üle kümne aasta taas tekkis võimalus nädalavahetus Viinis veeta, siis natuke oli kahtlusi küll, kas vana kultuurilinn uusi arhitektuuriüllatusi pakkuda suudab. Siiski tüürin kohe arhitektuurikeskusesse infot saama. Arhitekturzentrum Wien osutub kunagisteks kuninglikes tallides asuvaks ruumiks, kus leidubki värske raamat (August Sarnitz, Vienna 1975-2005: New Architecture) viimaste aastate arhitektuuri kaardistatud vihjetega.

Tallid tulvil kunstielu

Muuseumikvartal (MQ), nii seda tallide ala nüüd nimetatakse, ongi esimene (kunsti)turistilõks. Elu tundub siin kollaste kahekorruseliste barokiaegsete hoonetega ümbritsetud kvartalis mõnusalt kunstiseltskondlik arvukate väli- ja sisekohvikute, roosade mediteerimisdiivanite ja paari uue värske muuseumimahuga. Kvartali õuele sisenejale paistab vasakul Leopold Muuseumi heledast lubjakivist kuubik ja paremal grafiithallist basaltkivist ja kaarja katusega Moodsa Kunsti Muuseum. Otse ees on kunagisest Maneežist saanud Kunstihall, selle taha jääb punasest tellisest juurdeehitus. Vanadesse hoonetesse on kolinud erinevad stuudiod, töötoad, ateljeed, teatrikesed jpm. Linnaehituslikus mõttes võiks Viini muuseumikvartalit vabalt kõrvutada Tallinna Rotermanni kvartaliga, asukoht on mõlemal vanalinnaga külgnev ja endine asine funktsioon on lõppenud. Kuivõrd Rotermanni kvartal on ikka pooleli, siis tunnen huvi, mis valemiga Viini tallid kunstipiirkonnaks muutusid, oleme ju Rotermanni piirkonnaga samu (kultuurikvartali) mõtteid heietanud.

Hobusetallide ehituse olla käivitanud kuningas Karl VI 1713. aastal. Austria-Ungari monarhia lõppedes müüdi ka tallid, ega neid algaval autode ajastul enam sel otstarbel ka vaja polnud. 1921. aastast leiti alale mõningane kasutus messiplatsina. 1980ndatel plaanisid linnaisad kvartali muuta ostu- ja hotelli­keskuseks, kultuuriinimesed olid sellele ägedalt vastu ja nägid sobivamana muuseumi ja kunstikeskust. 1990ndail aastal jõuti rahvusvahelise arhitektuurikonkursini, mille võitjaks pärjati Viinis tegutsev arhitektuuribüroo Ortner & Ortner. Konkursitöös olnud Lugemistorni kui arhitektoonilise sümboli ideest tuli loobuda. Et restaureerimise pooldajad rahule jääks, kaasati arhitekt Manfred Wehdorn, ajalootähenduslike ehitiste parimaid asjatundjaid.

Vana valitult ja uus kompaktselt

Baroksed tallihooned on krohvitud kestaga nagu vana Viini majad ikka, uued Ortner + Ortner poolt loodud muuseumiplokid on pandud kõnelema erinevas materjalikeeles. Lubjakivist Leopoldi muuseum näib helendava heleliivase kuubikuna. Moodsa Kunsti Muuseumi poola basaldi karmi tooni variatsioone võimendab veelgi erilaiuste kiviridade musikaalne laotus. Siseruumides assisteerib basalti malm ja klaasbarjääre kasutatakse ilma tugitarindita. Mõlemad uued majad tunduvad ääretult kompaktsed ja hästitoimivad ning vahel vilksab mõte Tallinnas valmivale kunstimuuseumile, mis grandioossuses ja pikaleveninud protsessis meist mõttetult on kaugenenud.

Gaasihoidlate ümbersünd

Gasometeri metroojaamast maa peale jõudes on kerge sukelduda ümmarguse põhiplaaniga saalideahelaga kaubakeskusse. Vaade läbi klaaslagede reedab, et hoonete silindrikujuline maht jätkub veel mitmeid korruseid ülespoole, pakkudes eluruume paljudele. Klaasgalerii kaudu võib jätkata teekonda ka üle tänava asuvasse meelelahutuskeskusesse ”Hollywood”(1, 2), kus on kinosaalid, baarid, restoranid. Arhitekt Rüdiger Laineri loodud maja värvilised klaasseinad teevad interjöörist müstilise ruumiteatri. Selle fuajees lainetaval pandusel kõndides ja läbi eri värvi klaaside välja vaadates tekib hoonete metamorfooside uurimiseks parim “häälestatus”.

Gasometer toimis Viini linna gaasivaramuna alates aastast 1899. Suurtemetallist gaasitünnide kaitseks (plahvatuskaitse) rajati neli 62 meetrise diameetriga silindrikujulist torni. Puhta vuugiga tellismüüri kasutati Viinis tollal vaid üksikute kirikute jaoks ja infrastruktuurirajatised oli teine kasutusala. Muljetavaldavad maamärgid võeti ajalooliste tööstusehitistena kaitse alla.  Meilegi kaifime viljaelevaatorit Rotermannis, Patarei vanglat, vesilennukite angaare ja arhitektuuritudengid on teinud lõputult kursuse ja diplomiprojekte nende hoonete kasutamise ettepanekutega.

Gaasihoidlaid ümbritsev tööstuspiirkond hakkas tasapisi büroohoonetega asenduma, aga tühjad tünnid mõjusid piirkonna identiteedile halvasti. Tipparhitektid Coop Himmelb(l)au, Wilhelm Holzbauer, Jean Nouvel ja Manfred Wehdorn lahendasid ülesannet – korterite tünnipakkimist – erineval viisil. Korüfeede kaasamine pidigi olema väga viinilik äriidee. Siiski küsivad Viini elukvartaleid hoolikalt kavandavad arhitektid-kolleegid, kas siin (tünnide sees) saab rääkida normaalsest elukeskkonnast.

Liiklussõlmed saavad paiga kvaliteedi

Viini ühistranspordisõlmedest meenuvad juugendstiilis metroopeatused, need on nüüdki alles, et ka midagi uut on lahti läinud. August Sarnitz kommenteerib oma raamatus, et kuigi vajadusest jalakäijate piirkondade järgi ja liikluse “peitmisest” on ammu räägitud, hakati alles 1993ndal aastal nende alade disainiga sisuliselt tegelema. Nüüd on viljad juba näha.

Näiteks Burggasse metroojaamaga liituv Urban-Loritzi väljak on nüüd radikaalselt uuendatud. Arhitektuurikonkursi tulemusel realiseeriti Ernst Mayri ettepanek uuele raamatukogu-meediakeskuse hoonele. 150 m pikkune hoone toetub postidele ja kõrgub metroorongide süvendi kohal. Muidugi, meile, kes Linnahalliga harjunud, tundus paljugi tuttavlik – hoone üle raudtee, trepid üle hoone, käidaval katusemaastikul olemise-vaatamise kohad, vahvad vaated linnale. Mõned parandused on nad osanud teha. Katusel ei ole tuuline. Ka on trammipeatuste kohale tõmmatud terast ja kangast õhuliselt liitev telkkonstruktsioon. Arhitekt Silja Tillner on põiminud palju funktsioone - ilmakaitse, orientatsioonitekitaja, valgustuse tugi, disainielement maamärgi tunnustes ja ületanud ehitusprobleeme, milleks oli tugikonstruktsioonide ankurdamine metrooliini ja maa-aluseid torustikke tulvil tänavale. “Geomeetriaülesandele” lisas keerukust paljude trammiliinide ületamise vajadus.

Lõpetuseks, üks vahva viini mõte veel. Suurmeistrite Adolf Loosi ja Otto Wagneri villasid üle vaadates, selgub et enamus neist on rohelise kuue ümber saanud. Ronitaimedest kesta sisse on aknaavad ikka sisse jäetud, nii et ära nad tunneb ja pime toas ei ole. Hea idee omagi maja fassaadiremondiprobleemide ületamiseks…

FOTOD: PILLE NAGEL

Meelelahutuskeskus ”Hollywood”: Arhitekt Rüdiger Laineri loodud maja värvilised klaasseinad teevad interjöörist müstilise ruumiteatri.

Viini linna gaasivaramutes on nüüd korterid ja poed: Arhitektuurikorüfeed Coop Himmelb(l)au, Wilhelm Holzbauer, Jean Nouvel ja Manfred Wehdorn pakuvad siin ülimalt põnevaid lahendusi.

Ernst Mayri kavandatud raamatukogu-meediakeskus:  Tallinna Linnahalliga sarnaselt on kummub seegi hoone üle raudtee.