Viis klassikut tõlkes, Rannitist rääkimata

Märt Väljataga arvab, et professor Ants Orase tõlkekunst on pisut liigluuleline ja vanaaegne.

“Kuus eesti luuletajat. Six Estonian Poets”.
Tõlkinud Ants Oras, koostanud Anne Lange. Tänapäev 2002. 181 lk.

Ants Oras pani aluse eesti klassikalisele luulekeelele, nn arbujate stiilile. Kaudsete süütõendite põhjal on Orast küll seostatud T. S. Elioti modernistliku luule- ja kriitikastiili maaletoomisega. Kuid igaüks, kes on Eliotti ja arbujaid lugenud, näeb, et sarnasused peaaegu puuduvad. Orase luuletõlgetes hakkas aga esimesena ilmet võtma stiil, mis võimaldas ootamatute täisriimide ja range meetrumiga värsis kasutada pikemaid lauseid ning esitada selgelt ja lihtsalt keerukamaid mõtteid.
Suitsul ja Underil, kes olid arbujatest suuremad ja keerulisemad luuletajad, oli keel veel tihke ja jändrik. Nemad sarnanevad pigem barokk-luuletajatega, keda ettevalmistuseta luulelugejal on raskem vastu võtta. Seevastu Orase luuletõlked lõid klassikalise stiili, mis arenes pärast sõda Eestis suurema selguse ja läbipaistvuse poole August Sanga ja Ain Kaalepi luules ja Harald Rajametsa luuletõlgetes, kuna pagulasautorid, nagu Ilmar Laaban ja Ivar Grünthal, arendasid edasi selle stiili ekstravagantsemaid külgi.

30. aastatel ei olnud arvatavasti päris selge, kuhu poole eesti tavakeel liikuma hakkab, ja võibolla loodeti, et lisaks i-mitmusele juurdub ka näiteks lühendatud tud-partitsiip jm uuendused, mida arbujate luulekeel tollal tarvitas. Need vormid mõjuvad vähemalt praegu maneerlikult ja segavad Orase draamatõlgete kasutamist teatrilaval. Hiljem, pagulasoludes pidi kirjanduskeel paratamatult (vähemalt kodueesti) tavakeelest kaugenema. Tänaseks päevaks aga on klassikaline luulekeel muutunud surnud keeleks. Seda valdavad aktiivselt veel üksikud tõlkijad ja dekadentlikud luuletajad-käsitöölised.
Ants Orase luuletõlgete kohta pole üksmeelset arvamust välja kujunenud. Algusest peale on tunnustatud nende erakordset vormivirtuoossust ja leidlikku hoogu, kuid nurisetud ka kunstlikkuse ja ähmasuse pärast. Minu meelest on luuletõlkeid kohane hinnata ainult võrdluses teiste tõlgetega. Kui Betti Alver, Sang, Leo Anvelt, Rajamets või Kaalep on hiljem tõlkinud samu tekste mis Oras, siis nad on enamasti saavutanud parema tulemuse. Samas jäävad Minni Nurme tõlgitud inglise romantikud Orase omadele kõvasti alla. Igal juhul tuleks Ants Orase lüürikatõlked eesti keelde kindlasti kokku koondada, mitte üksnes tõlgitud autorite pärast, vaid ka selle pärast, et tegu on keskse peatükiga eesti luulekeele ajaloost.

Aga Oras tõlkis luulet ka eesti ja vene keelest inglise ja saksa keelde. Kirjastus Tänapäev on nüüd avaldanud valiku tõlkeid inglise keelde viiest eesti luuleklassikust (Suits, Under, Talvik, Alver, Masing) pluss Aleksis Rannitist, kelle andetust luule alal korvasid isiklik sõprus tõlkijaga ja organisatoorsed anded. Inimesel, kelle emakeel ei ole inglise keel, on raske hinnata Ants Orase tõlgete headust – seda, kas tulemus on ka ingliskeelse luulearmastaja jaoks hea luule.
Raamatu koostaja Anne Lange viitab eessõnas ühele eesti tudengile, kellele Suitsu “Kõik on kogu unenägu” mõjunud Orase ingliskeelses tõlkes originaalist igavikulisemana. (Eks võõrkeeltel ole ikka peenem maik – lugedes hiljuti ajakirjast Estonia üht oma saksa keelde tõlgitud kirjutist, tundsin ka ise, et tulemus on kuidagi “igavikulisem”.)
Kui eesti keelde luule tõlkimisel oli kuni veel päris hiljutise ajani peaaegu ainuvalitsev nn homorütmia printsiip, siis inglise keelde on luulet tõlgitud kogu aeg väga mitut moodi. Sedamööda kuidas formaalne riimilis-meetriline luule on taandunud, on ka luuletõlke vormilisi piiranguid ümber korraldatud.
Inglise keel on eesti keelest märksa lühem – sellele, mis on inglise keeles öeldav kolme silbiga, kulub eesti keeles vähemalt viis silpi. Inglise keelest eesti keelde tõlkides tuleb värsimõõdu säilitamiseks informatsiooni halastamatult kokku suruda, eesti keelest inglise keelde tõlkides aga “juurde luuletada”. Seetõttu mõjub ingliskeelne eesti luule selles kogumikus natuke hõredamana, sõnaohtramana, lõdvemana, abstraktsemana ja vanaaegsemana kui originaal. Ehk ainult Rannit on tõlkes parem, aga selles pole midagi üllatavat.
Orase eestikeelseid tõlkeid iseloomustab pingutatud heakõla ja abstraktsus, neis on vähe midagi näha ja katsuda, pigem valitseb seal “tuhin ja vuhin”, “hoog ja voog”. Näib, et sama kehtib ka ingliskeelsete tõlgete kohta. Usun siiski, et “Kuus eesti luuletajat. Six Estonian Poets” jätab ka välismaalasele parema mulje kui aasta tagasi ilmunud ebaühtlase valiku ja tõlketasemega kakskeelne antoloogia “Tuulelaeval valgusest on aerud”.