Viljandi lärm ja lüürika
Ei teagi, miks, aga selleaastasel Viljandi Pärimusmuusika festivalil võis erilise selgusega tunnetada, et see üritus pole parimagi tahtmise juures ühe inimese jaoks täielikult haaratav. Seda isegi hoolimata füüsiliste piiride nihutamisest – rohelise lava kolimisega lossimägede jalamile lauluväljakule muutus folk kompaktsemaks ja küllap hingas ka linnarahvas selle võrra kergemalt. Kõikjale jõudmine pole aga mõistagi ühegi kogenud folgilise eesmärk. Olulisem on lihtsalt festivaliõhku hingata.
Tänavuse folgipeo teema oli poogen ning esialgu näis, et selle võrra tuleb üllatusi vähem – poognaga mängitavad pillid tunduvad suures osas sarnasema kõlaga kui näiteks mullused torud ja viled - aga suuremaid või väiksemaid vapustusi jagus pea igasse ruumi- ja ajalõiku. Värska poistebänd Zetod kolistas ühtmoodi värskelt ja veenvalt nii esimesel kui viimasel folgipäeval, suurel laval pakkus avapäeva võimsaima elamuse šotlaste Brolum, kes täitis edukalt kohustuslikku keldi muusika nišši. Sedasama rõõmsat tööd tegi päev hiljem ka Sandra Sillamaa ja sõprade Trostan.
Festivali raevukamat palet näitas Aura telgis oodatult Raud-Ants, kelle vägevat regimanifesti võimendas veelgi pöörane vihmavaling, mis telgipõrandalgi pideva paarisentimeetrise vetevooluna väljendus. Laupäevases ööklubis ühendas valgevenelaste Osimira põnevaid instrumentaalseadeid, haydamakilikult lärmakat folkpunki ja etnocampi a la Ruslana – seda kõike metsiku energiaga ning neli tundi järjest.
Suurte lavade suurim vapustus tuli sedapuhku Moldovast – mitte niivõrd seetõttu, et Stefanet Folk Band mängis ilmselt rohkem noote kui kõik ülejäänud esinejad kokku, vaid uskumatu virtuooslikkuse läbi, millesarnast isegi Viljandi festivali lavadel haruharva näha saab.
Nagu folgile kombeks, leidus elamusi kõige ootamatumais paigus. Auväärses eas härra, kelle pisikest muusikakioskit Rohelise lava läheduses kaunistas silt “Hõbedane”, jäi tõenäoliselt mällu kõigile, kes tema esinemist kuulsid. Omatehtud kolme kaelaga keelpill ühendas liedertafeli ja rahvaliku õllelaulu pillikõlaks, mis meenutas ühtaegu havai kitarri ja Jimi Hendrixit.
Võib-olla tollesama Rohelise lava liigutamise tõttu oli sel aastal piir folgipubliku ja tänaval laamendavate jõmmide vahel selgemini nähtav, kuid esimesed hakkasid silma peamiselt neljapäeva õhtul, kui suurem hulk kuulajaid veel saabumata oli. Ning kõigest hoolimata: folk ei ole õllesummer, ehkki pummeldamine käib siin ehk sama hoogsalt. Lõpuks polegi nii oluline, kas lõite pühapäeval Kultrahoovis südamlikku Oliver & Pariselle'i kuulates pere seltsis tantsu või poetasite deliirse joodikupisara. Festivaliaegses Viljandis pole päriselt muusika eest peitu pugeda nagunii võimalik. Kui mitte enamat, siis tänuväärt kolmeduurise pärimusdoosi saab igaüks.
