Ingmar Muusikus

Kadunud aegu leinates

Üsna pikka aega oli minu lemmik ülekäigukohaks Tallinnas niinimetatud Kaubamaja ristmik. Sealt võis mõnusasti liikuda igas suunas. Kuna rohelised tuled jalakäijatele süttisid korraga, siis sai minna ükskõik kuhu poole, soovi korral lõigata suisa diagonaalis üle tee. Hiljuti pilt muutus, ilmselt seoses terminali rajamisega muudeti ristmik autode-busside pärusmaaks. Jalakäijad peavad läbima tunneli, liikudes alla ning üles treppidest või liftidega. Aga näiteks mina oma kaksikutekäruga lifti ei mahu. Teen siis ringi kas kaubamaja tagant või mööda Narva maanteed või lähen lihtsalt koos paljude teiste linlastega kunstiakadeemia juures valest kohast üle tee. Ja lähen edaspidigi. Ma ei arva, et peaksin kannatama lohaka linnaplaneerimise pärast.

Maa-alla saatmise järel jäeti inimesed ilma ilusast vaatest, mis avanes Gonsiori tänaval. Vanalinna, avarust, päikest. Selle asemel ehitati igav galeriiühendus kaubamaja ning tärkava Viru hotelli vahele. Endisele parkimisplatsile – mis kandis pretensioonikalt Viru väljaku nime – kerkis aga sel aastal võimas kaubanduskeskus.

Põrgu või paradiis

Vilen Künnapu ning Ain Padriku arhitektuuribüroo on loonud hiiglasliku kompleksi, millesse on integreeritud Tallinna kaks sümbolehitist – Viru hotell (1972, Henno Sepmann, Mart Port) ning kaubamaja (1960, D. Špraizer, V. Kutuzov). Nendele on liidetud parkimismaja, korterid, bürood, uued kaubanduspinnad. Uus maja tõlgendab välisarhitektuurilt justkui Vene konstruktivistide loomet ning 1950ndate modernismi. Palju erinevaid tasapindasid, mahte, ilmselt ruumi kokkuhoiu pärast välja toodud evakuatsioonitrepid (ilmselt talvel päris ohtlikud), valged plaadid ning raketise jälgedega betoon. Viru keskuses on suurlinliku joont. Uus arhitektuur pakub ennast efektselt rahvale, meelitab ning laseb paista. Võrreldes teiste keskustega on ka interjöör lahendatud terviklikumalt. Mitme tasandilised valgmikud, üllatavad vaated, suhteliselt rahulik üldkontseptsioon. Väga vähe on poolavalikus sektoris aknaid ning uksi “välismaailma”, mistõttu on hoones raske orienteeruda. Nii peaks ideaalis inimene tulema Virusse, selleks, et jääda. Ostjatele või lihtsalt vaatajale peaks Viru olema küütlev fantasmagooria, lõpmatu unistuste allikas.

Püüdes hinnangut anda paljude inimeste jaoks ilmselt uueks linnasüdameks kujunevale hoonele, palusin hoonet hinnata Mart Pordil. Port on Viru hotelli üks autoritest, tegutsenud 28 aastat “Eesti Projekti” peaarhitektina ning kavandanud näiteks Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe tarbeks hulgaliselt tüüpprojekte. Mulle tundub, et säärast professionaalset pagasit pole Eestis ühelgi teisel arhitektil.

Sarnaselt Vana-Rooma arhitekti ning teoreetikule Vitruviusele on Pordil omad hea arhitektuuri tunnused. Võrdpildis on ehituskunst Pegasus, kel tiivad väikesed ja kabjad tugevalt maas. Täiuslik loomeratsu ei peruta ega aja takka üles, vaid kulgeb valitud teed pidi. Esimene kabi sümboliseerib funktsionaalsust, otstarbekust. Teine tähendab välis- ja sisekujunduse professionaalsust, sobivust ümbritsevasse keskkonda. Kolmas on tehniline tase, vastavus hoone lahendusele. Neljas jällegi tulemuse ning kulutuste optimaalne suhe.

Minu üllatuseks ei mõista Port Viru hotelli ümberehitamist hukka, pigem toetab ta dünaamiliselt arenevat, kasutajasõbralikku miljööd. Heaks näiteks peab ta siin pidevalt muutunud põneva ajalooga Markuse väljakut Veneetsias. Viru keskuse näol on tegemist samuti keerulise ülesandega, kuna ühe katuse alla tuleb paigutada palju erinevaid funktsioone. Seetõttu pole kõik lahendused väga asjalikud, vaid pigem kompromissid paljude erihuvide vahel. Nõnda ei ole sugugi mõnus kortermaja orientatsioon, kus pooled rõdud avanevad pimedale põhjaküljele. Tehnilise poole pealt on väljakutseks parklate ning bussiterminali rajamine, kuna raske on luua näiteks õhupuhastussüsteeme. Virus on ventilatsioonišahtid ning korstnad viidud enesestmõistetavalt katusetasapinnale, kus need moodustavad omamoodi põneva metafüüsilise kujundi. Osaliselt on samasse rajatud vabaõhuparkla, mille üle me mõlemad kurvastame, kuna avanevad hunnitud vaated sobiks pigem restoranile või kohvikule.siiski on publiku pool arhitektide poolt lahendatud hästi, ruum on särav oma klaasliftide, hea valgustuse ning eskalaatoritega.

Mitmel pool võib kohata väga robustseid pindasid. Mõnel pool on see ilmselt taotluslik, kuna näiteks hariliku plastplaadi asemel on ühes spordipoes kasutatud veidi kallimat metallsõrestikku, millest võib näha plekilist lage, torusid ning juhtmeid. Jõhker näib ka kaubamaja galeriikäigu ühenduse välispind. Ilmselt on trendikuse kõrval mõned “efektpinnad” sündinud kiirustamisest ning puhtast lohakusest.

Enesetapjate magnetina, lastele ning napsitanud inimestele eluohtlikud on madalad välispiirded ning siseväljakute klaasrõdud. Seevastu nutikalt on lahendatud akende pesemine liikuvate tasapindade abil.

Pordi arvates pole viimastel aastatel sageli tähtis see, et saavutataks minimaalsete kulutustega maksimaalne tulemus, vaid võimalikult palju tulu. Ka arhitektid on eelistavad suuri ehitusmahte ning kallimaid lahendusi, kuna nende töötasu on tihti kindel protsent ehitise maksumusest.

Pordile tundub, et paljus on Viru puhul lähtutud ehitamise kiirusest. Eriti võrreldes Nõukogude ajaga ehitati ju suur keskus silmatorkavalt kiiresti. Seetõttu ei ole kõik pakutud lahendused eriti ökonoomsed ning kaunid, pigem on eelistatud kerget paigaldust. Näiteks on lihtsam kasutada metallkonstruktsiooni kui oodata raudetooni kivistumist ja mitte raisata aega pinna viimistlemiseks, vaid see kiirelt plaatida.

Viru keskusega on inimesed jäänud ilma avatud avalikust keskkonnast, selle asemel laiem kommertsmaastik. Hoone üldvorm on huvitav, probleemiks on pigem linnasüdame kinniehitamine. Pordi arvates oleks vaja linnale autoriteetset peaarhitekti, kellel oleks selge nägemus ning kes suudaks seista tavakodaniku õiguste eest. Agressiivne kinnisvaraarendus ei vaja siidkinnastega kohtlemist.

Fotod Ingmar Muusikus

MART PORT: Viru hotelli autor peab uut keskust tavakodaniku seisukohalt küllaltki ebasõbralikuks lahenduseks, milles süüdi linna arhitektuursete lahenduste nõder juhtimine.

JALAKÄIJAID AHISTATAKSE:Inimene, kes ei liigu autoga, peab minema maa-alla, ringlema ümber hiigelhoonete või sundkorras läbi šoppamismaastiku.

Kuidas toimib uus keskus linnaruumis?

Kaia Lehari, keskkonnaesteetik: “Ajalooliselt on väljak ja tänav olnud linnaruumi põhilised struktuurielemendid. Tänav kui tee suunab, väljak ühe või enama keskmega koondab, katkestab ja jagab liikumise, võimaldades erinevaid tegevusi ja toiminguid.

Uus multifunktsionaalne Viru Keskus endise tolmuse ja tuulise tühermaa asemel täidab loodetavasti väljaku põhifunktsioone edukalt. See on lihtsalt kaetud ja mitmekorruseline, mitme keskmega ja mitmekesine väljak.

Eksterjööri jätaksin hindamata, kuna tihedalt kuhjunud mahtude visuaalseks hindamiseks puudub vajalik ruumiline distants. Ju nad siis ei olegi vaatamiseks.

Laikmaa tänav on saanud nüüd klassikaliseks tänavaks – mõlemas otsas orientiirid, Radisson SAS ja kobarkino. Paraku on see nii ainult sõidukitele, mitte aga jalakäijatele, kes peavad vahepeal tunnelisse sukelduma.

Gonsiori tänav on ohvriks toodud – vaade Nigulistele ja vanalinnale on galeriiga suletud, orientiir kustutatud. Estonia puiestee on aga vanalinnast tulijale umbtänav. Hämar galeriialune ruum on sissejuhatuseks laskumisele tunnelisse, dantelik põrgu eeskoda. Allmaailm ja Labürint on kaks sügavate kultuurijuurtega kujundit. Koos ja samaaegselt tekitavad nad ängi, seda nii teadvustamata kui teadvustatud kujul. Maa-alune ekslemine ei ole just meeldiv.

Inimlikus linnakeskkonnas, eriti kesklinnas võiks jalakäija huvid olla eelistatud. Maamärgid ja orientiirid hõlbustaksid ruumis orienteerumist.”

Viru hotelli tasandamine

Uus keskus ei arvesta varasema hea arhitektuuriga, kirjutab Andres Kurg.

Viru ostukeskuse kerkimise kõrval peaks rääkima ka Viru hotelli ümberehitusest, õigemini selle kunagiste “püsivate” modernistlike kvaliteetide neutraliseerimisest kõrvalasuva “kiire” äärelinna megamarketi arhitektuuri loogikale vastavaks. Vähemalt nii see mulle paistab.

1964. aastal Henno Sepmanni ja Mart Pordi projekteeritud ja 1972. aastal Repo OY ja Soome riigi abiga valminud Viru oli ühelt poolt tüüpiline rahvusvahelise arhitektuuristiili näide, monumentaalse mahuga mis domineeris kogu uut linnapilti ja lakooniline oma detailikäsitluses, teiselt poolt eriline oma plastilise betoonraamiga, ümbrusesse sulanduvate sisse- ja läbipääsude hierarhilise süsteemiga (keldritasandile viiv tee teenindavatele autodele, massiivse eenduva mahuga sissepääs hotellikülalistele, aatrium-läbipääs linnaelanikele) ja ebaharilikes materjalides ning toonides teostatud sisekujundusega. Just need jooned mis tegid standardhotellina ehitatud Virust arhitektuuri mõttes erilise hotelli rikuti ka kõige kiiremini. Sisekujunduse kaduvusest pole siinkohal mõtet rääkida; suuremad ümberehitused said alguse 1993. aastal kui Stockmanni kaubamaja tulekuga ehitati kinni Viru madalama osas keskel paiknenud aatrium, sellele järgnes mõni aeg hiljem peasissepääsu laiendamine ja senise avatud katusealuse kaotamine ning koredate raketise jälgedega betoonrinnatiste (Le Corbusier ja Alison ja Peter Smithsoni armastatud beton brut) katmine. Ümberehitused kulmineerusid aga tänavu, kui nii torniosa kui horisontaalse mahu betoonraami katnud valge keraamiline plaadistus asendati uute, hoopis teist tooni, mõõtu, ja seega ka teistsuguse rütmiga plaatidega. Lisaks kinnitati plaadid nüüd metallraamile, maja tehti senisest tüsedamaks ja tõmmati mitmed plastiliselt kumerduvad nurgad siira ehitusmehe mõnuga sirgeks. Et väljakupoolne külg on nüüd osa uuest kvartalist tundub paratamatu, küll aga teenivad puhtalt ainult arhitektide ego need vanalinnapoolsed varjualused ja ilmselt arhitektoonide nime all kokkukeevitatud metall.

See kõik võib tunduda elukauge heietusena ja veidra tähenärimisena (kas üleüldse ei kaldu ma nii mõne ehituskataloogi teksti þanrisse?) ja kindlasti oli teamil Künnapu-Padrik õilis eesmärk luua Viru keskuse näol uus tervik ja liita vana uuega. Ent ma ei kiida heaks arhitektide endi sellist tundetut suhtumist Eesti modernistliku arhitektuuri pärandisse. Siin ei ole koht seletada milline on detailide tähendus moodsas arhitektuuris (mis moodustab minimalismis üldse detaili?), küll aga võin ma tuua paar näidet kuidas nende tähtsust on mõistetud. Mõlemad, muuseas, on Viruga vähem või rohkem seotud.

Lugesin hiljuti veergu elustiili kuukirjast Wallpaper, kus New Yorgi kinnisvarainvestor Aby Rosen kirjeldab kodulinna lemmik vaatamisväärsust. Edeva tüübina on ta valinud ühe tema omanduses olevatest büroomajadest, Gordon Bunshafti ja büroo SOM projekteeritud Lever House’i Park Avenue’l. See 1952. aastal valminud hoone on paljus Viru hotelli prototüüp: seal on madalam aatriumõuega horisontaalne maht mille ühelt küljelt kerkib püstjas bürootorn, klaasfassaadid, skulptuuride aed. Erinevalt tavapärasest investorite suhtumisest sõjajärgsesse modernismi, mis hindab sedalaadi ratsionaalse ehitusviisiga maju peamiselt nende lihtsa transformeeritavuse pärast, et neid võib mugavalt ümber ehitada, viis selle investori arhitektuuriteadlikkus 1999. aastal soetatud maja pedantse täpsusega renoveerimistöödeni; kulutades selleks 70 miljonit dollarit.

Teine näide on pärit palju lähemalt. Praeguse Viruga samasse ketti kuuluv “Sokos Hotel Vaakuna” Helsingi kesklinnas reklaamib ennast kodulehel kui eeskujulikult säilinud näidet Soome traditsioonidest, hotellis mis on ehitatud 1952. aastal, olümpiamängudeks. Tegu on arhitekt Erkki Huttuse loodud hotelli ja kaubamajahoonega mis esindab sõjajärgset Soome modernismi, askeetlik hall maja väljast ja rohke puitdetailide ja krohvipindadega seest. Hoonet on mitu korda renoveeritud, ent 1950. aastate interjööre ja sisekujundust on püütud võimalikult palju säilitada; hotelli reklaamvoldik kõneleb uhkusega maja saamisloost ja arhitektist. Siit tekib paratamatult küsimus, et miks siis samale omanikule kõlbas Tallinnas kunagisest Viru hotellist, mille arhitektuur ei jää sugugi alla Soome sõjajärgse modernismi näidetele, säilitada vaid lääne turistide tüüpiline spioonikitð, 23. korruse KGB pealtkuulamistuba? Sellises käitumises peegeldub omamoodi kolonialistlik suhtumine, kus kohalikku kultuurikiht näib tähtsusetu ja maksab ainult üldise poliitilise tausta loodud folkloor ning Viru legendaarsus soomlastele endile. Lisaks ulatavad peamiselt 1980. aastatel Soomes oma pagunid teeninud Künnapu ja Padrik nüüd ka isandale oma sõbrakäe. Julgen väita, teades soomlaste arhitektuuriteadlikkust, et sokoslaste suhtumine oleks hoopis teistsugune olnud, kui Sepmanni ja Pordi asemel oleks Viru omaaegne arhitekt olnud mõni nende endi kompromissitu modernist, näiteks Viljo Revell või Aarne Ervi, kui selle investeeringu lisaväärtusena oleks saanud oma rahvuslikke kultuurihuve kaitsta. Võõrast kultuuri, aga lihtsalt heast tahtest toetada ei ole mõtet, eriti kui kohalikud ise selle vastu erilist austust ei näi tundvat.