Läinud suvel koos Mihkli ja veel mõne sõbraga mööda Eestimaad seigeldes jõudis mulle eriti selgelt pärale tõsiasi, et visioon on reaalsuse käepikendus. Midagi sellist, et kuidas asjad täiesti, sada protsenti päriselt ei ole, aga kuidas nad võiksid olla, kui selle nimel õiges suunas vähegi tegutseda. Kuigi samas piisab sageli heaks enesetundeks juba visioonist endastki, kui tead, et visioonist reaalsuseni on vaid samm.
Järvemuusika Leigol. Tunnen tarvidust kasutada tualettruumi. Et noh, pissihäda - selles mõttes. Mihkel selgitab, et näed, selle maja taga on rivi WC-kabiine, et ta ise just käis. Teen, nagu ma ei saaks tuhkagi aru, ja luban majast järele küsida. Asun teele mööda valgustatud alleed, pidulikult ja tuledesäras.
Kui olen naasnud, uurib Mihkel, et kuidas läks. Selgitan, et astusin kööki, aga mulle ei selgitatud midagi. "Aga mida sa küsisid?" uurib Mihkel. "Ah et mida ma küsisin... Noh, et mis värk on?" vastan mina. "Ah et mis värk on... No siis on ju selge, et sulle midagi ei selgitatud," resümeerib Mihkel.
No tegelikult leidsin ma WC-kabiini muidugi iseseisvalt üles ja ma päris täpselt ei teagi, miks kogu asjast just niisuguse kokkuvõtte esitasin. Võib-olla tahtsin ennast huvitavamaks teha või siis seda, et endal oleks huvitavam. Või mõlemat. See oli minu viis, kuidas ma soovisin seda asja näha. Minu visioon, minu reaalsuse käepikendus. Ma arvan, et mul oli visionäärina sellele õigus. Endasse usku peab olema.
2.
Järgmisel nädalavahetusel sõitsime Kilingi-Nõmmele ilusa muusika festivalile "Schilling". Vaatasime, et kas jõuame siis Kilingile või hoopis Nõmmele.
Mina: "Ma ei mäleta, kas ma olen varem üldse Kilingi-Nõmmel käinud. Kohe üldse ei mäleta. Võib-olla kunagi lapsepõlves, aga võib-olla ka mitte. Kas Kilingi-Nõmme jääb rohkem Pärnu või rohkem Viljandi lähedale? Mihkel, kas sina tead?"
Mihkel (autorooli tagant): "Muudkui Kilingi-Nõmme ja Kilingi-Nõmme! Miks sa seda üldse minu käest küsid? Ma ei tee ju Haapsalul ja Rakverelgi hästi vahet."
