Vive Tolli (28. VII 1928 – 8. IV 2020) in memoriam

Möödunud nädalal meie seast lahkunud silmapaistvat graafikut meenutab kunstiteadlane Vappu Thurlow.

Vahetult enne kevadpühi lahkus graafik, kelle nime teavad ka inimesed väljastpoolt kunstimaailma: Vive Tolli. Tallinnas sündinud ja kasvanud, kuid Muhumaa juurtega, evis ta kindlasti midagi saarlaste sitkusest, töökusest ja loomupärasest sõbralikkusest, tänu millele tuli hästi toime vaskplaadi salapärase ja vastuolulise olemusega, aga ka inimestega, sealhulgas üliõpilaste ja nende õrnade annetega. Olnud 39 aastat vabakutseline kunstnik, kutsuti ta 1982. aastal ­Kunstiinstituudi õppejõuks, kus kasvatas üles paar põlvkonda graafikuid, kellest kõik mäletavad teda kui väga empaatilist ja üliõpilase loomupärast annet toetavalt arendavat mentorit.

Vive Tolli oli eestlaste poolt armastatud kogu elu jooksul, sest valis oma tööde teemadeks ikka sel hetkel kõigile südamesse minevad asjad. Aastakümneid tegeles ta meie mütoloogiaga, mis sõjajärgseil karmidel aastatel heldima pani ning oli teatud „ohutuks“ vahendiks, mille kaudu ajalooga kaotatud vaimset kontakti taastada. Kunstnik tegi illustratsioone Marie Underi ballaadidele, samal ajal kui luuletaja teoseid Eestis veel avaldada ei lubatud. Minevikutõlgendustest on unustamatud tööd Tallinna ajaloost ja legendidest, samuti küüditamise tagajärjel tühjaks jäänud küladest, mida leidus peaaegu kõigis Eesti rajoonides. Neis ekspressiivsetes teostes anti mõistetavaid kujundeid talude seinte vahel rohkem kui kaks aastakümmet varem toimunud tragöödiatest.

Vive Tolli käsitles ka teatrit ja rahvakunsti. Suuremõõtmelistel piltidel eestlaste kalendri tähtpäevadest kõnnib (või tantsib, ohverdab, istub ümber söögilaua jne) palju triibulistes seelikutes ja pearätikutes naisi. Need valmisid 1970. aastate lõpu poole, kui levinud ettekujutus eesti rahvariietest tänapäeva omast tugevasti erines. Praegu tunduks see meile suveniirlik; laulupidudel olid koorid rõivastatud peamiselt kollastesse Muhu seelikutesse ja tikitud pruuditanudesse.

Need arhailised teemad olid samas käsitletud kunstiliselt ja tehniliselt väga kaasaegses vormis, tööd rändasid edukalt mööda rahvusvahelisi näitusi ja võitsid preemiaid.

Kui teatud psühholoogilis-sotsiaalne lähenemisnurk oli ammendumas, jätkas Vive Tolli 1990. aastatel ja 21. sajandi algusaastatel loomingutegevust, tehes igavikulise mõõtmega maastikke. Need kasvasid omakorda kollaažitehnikas, üldistatud vormis töödeni, milles looja distantseerus inimeste maailmast ja andis edasi mõtteid ning nägemusi mütoloogiast, religioonist, ajaloost, kosmosest, isegi merepõhjast – sellest, mis eksisteerib meist sõltumatul ajaskaalal.

Kogu elu jooksul tegi ta ka suurepärase fantaasia ja sisseelamisega illustratsioone laste- ja täiskasvanute raamatutele ning eksliibriseid, mis väärtustasid 20. sajandi teisel poolel nii kõrgelt hinnatud raamatuid ja inimeste koduseid raamatukogusid.

Vive Tolli ütles ise enda kohta, et on detaili nägija. Ometi ei näinud ega registreerinud ta irddetaile, vaid selgelt ikka ainult osi tervikuist, mis omakorda olid osad veelgi suuremaist tervikuist. Nõnda olid tema kompositsioonid – kaugelt vaadates suurejoonelised ja dünaamilised vaatepildid – lähemalt uurides hämmastavad omaette maailmad. Silm võis eksida nende peentesse käikudesse, joonega vormitud detailidesse ja ainult graafikas võimalikesse plaadipinnalt trükitud faktuuridesse, mis moodustasid vaheldusrikkaid, hargnevaid, kohati suuremaid, kohati peaaegu mikroskoopilisi mustreid.

Kunstnikud jälgivad tähelepanelikult ümbritsevat maailma ja registreerivad selle ilminguid. Graafik näeb oma teost kavandades ka pealispinnast kaugemale: ta arendab endas välja võime prognoosida happe käitumist lakiga kaetud metallplaadil (söövitamine võib aega võtta päevi, nädalaid või koguni kuid) ja seejärel plaadisse tekkinud joonte ning pindade mõju paberile, mis trükipressi raudses haardes lõpuks teose kujundavad. Selles kannatust nõudvas protsessis metalliga rinda pistes võib kunstnikul välja kujuneda läbinägemisvõime laiemaski mõttes, paljudes maailma asjades; seda võimet kasutab ta loomingulise mõtlejana. Õpetajal läheb ettenägelikkust ja elutarkust muidugi vaja ka algajate kunstnike mõistvamaks suunamiseks.

Vive Tolli oli üks neid kunstnikke, kelle jaoks elu oli kunst, aga kunst ei olnud elu; sest kunst oli midagi palju enamat.