Vladimir Tšernov, setu

KesKus"'i peatoimetaja Juku-Kalle Raid kohtus vene baritoni Vladimir Tšernoviga, kes annab 15. juulil koos Terem Kvartetiga Pirita kloostri varemetes suurejoonelise kontserdi.

Tõelise muusikasõbra käest saad sa tappa, kui vene päritolu ilmakuulsa baritoni Vladimir Tšernovi nime ei tea. Noorte käest võib samuti tappa saada – kui neile Tšernovi muusikat lasta. Ka ise tahaks tappa anda. Neile, kes juhust ei kasuta ning mingil põhjusel – kui ehk rahapuudus välja arvata – Pirita kloostrisse Terem Quarteti ja Tšernovi haruldasele ühiskontserdile ei lähe. Asi selles, et Tallinnas on taolise koosluse kuulamiseks kolmas võimalus. Ning ei Terem ega Tšernov ei tea, kas tulevad ka neljas, viies ning kümnes.
Ja nüüd, olge lahked, tutvustan ma siinse loo tegelasi.
Loo tegelased
Terem Quartet
Kvartett tuli kokku 1986. aastal ning mängib oma jaburas koosseisus (sopran- ja alt-dombra, bajaan ja bassbalalaika) muusikat klassikast rokini, vene romanssidest jatsuni. “Terem on intellektuaalsed huligaanid”, kommenteerib kvarteti bass-balalaika mängija Mihhail Dziudze, “või tõsimeelsed klounid.” Kvartett on andnud 1500 kontserti, publiku seas on erinevatel aegadel viibinud ka Johannes Paulus II, Ema Teresa ning Vladimir Putin. Terem teeb koostööd Peter Gabrieli ning Real Worldiga. Muuseas, selle suve tähtsündmuse, Jalka MMi taustal: üks kvarteti muusikutest (bajaan) on endine jalgpallur.

Vladimir Tšernov
Tšernovi kokkutuleku aastat ma ei tea, aga seda Venemaalt pärit inimest on nimetatud baritonide Barõšnikoviks. 1989. aastal N. Liidust lahkunud Tšernovist on saanud lääne ooperi klassik. Elab New Yorgis ja Austrias, peab poega ja naist, ehkki enamasti distantsilt, kuna tema kontsertide graafik on füüsiliselt lähedase kasvatamise jaoks liiga tihe.
“Mis minusse puutub”, ütleb Tšernov, selle loo peategelane, “siis usun, et sündisin ühena kõige vabamatest inimestest üldse – vabaduse sain lihtsalt verega kaasa. Ehkki sündisin Kaukaasias, kultuurist ja tsivilisatsioonist kaugel… Jumal õnnistas mind erisuguste annetega, tänu millele ma olen vastu pidanud ja elan. Soov näha maailma pärineb varasest lapsepõlvest. Mulle tundub, et kõik, kes seda tunnet ei tea, on millestki olulisest ilma jäänud, mul on neist kahju. Vabadustunne on talent, suur anne. Mõnel on seda rohkem, teisel vähem.”

Väino Land
Land tuli kokku 1949. aastal, vahetult peale sõda. Kuna ta mängis trumme ansamblis “Fix” ning reisis alatasa mööda N Liitu, teab ta lõputult lugusid, kuidas Venemaa restoranipidajatelt viina saada, ilma et kaasneks kohustuslik kausitäis hangunud mannaputru. Et Land on Teremi ja Tšernovi maaletooja ning kõigele lisaks füüsiliselt väga suur, ei mahu temast üle ja ümber. Landi viimane kangelastegu on Keskerakonda astumine, mistõttu pühendan talle luuletuse:
Sisse astus Väino Land,
kes oli jälle mööda pand.

Vello Mikk
Ka Vello Miku kokkutuleku aasta on teadmata. Aga ma tean, et ta on üks lõpututest raadiomikkudest, Mikkude dünastia vääriline esindaja. Käis samuti Helsingis ning läheb ajalukku sellega, et suutis Tšernovilt välja pressida eestikeelse lause “Kohtumiseni kontserdil”.
Et minul, kes ma tulin kokku 1974. aastal, avanes võimalus tunda Landi, mõnda Terem Kvarteti liiget, sõita Helsingisse ja teha sealt korraks läbi hüpanud Tšernoviga intervjuu, tähendab õnnelikku juhust. Tšernov on pagana meeldiv inimene ning ei söandanud tõenäoliselt keelduda. Puhtast headusest.

Olukord
Inimene võib palju asju välja kannatada ja ühe tuntud firma kiirpaadiga Helsingisse sõitmine on ilmselt üks nendest asjadest, kuna paadis antakse õlut ja kohvi.
Soome piirivalvurid peavad iga eestlast potentsiaalseks kurjategijaks ja narkokulleriks, just nagu meie iga soomlast tüüpiliseks joodikuks peame. Mõlemad lähenemisnurgad ei ole päris õiged.
Ka see mõte, et äkki kuulus Tšernov polegi inimene, vaid ainult istub toolil ja pirtsutab oma ülekeevast kuulsusest, ei ole – nagu eeltoodust nähtub – õige.
Tšernov võtab, vastuoksa, inimesed vastu juba hotelli fuajees (mille nime ma ei nimeta, kuna on väga vastik ja klantsitud hotell), jätab Landi maha (Ärijuttu ajame hiljem!) ja kutsub numbrituppa intervjuule.
Tal on pikad hallid juuksed, pehme hääl, filosoofiline hoiak ning usalduslik olemus (hoolimata sellest, et meenutab, kuidas ajakirjandus on talle liiga teinud). Jutu sees kasutab ühelt teemalt teisele hüpates intellektuaalide parasiitväljendeid, nagu: “Ma usun, et sa saad minust aru”, “Mu hea sõber”, “Mis tähendab (või ei tähenda) samas, et…”, “Aga teisest küljest”.
Peab ütlema, et Tšernoviga on hea ja kerge rääkida.
Hotellituba on nagu hotellituba ikka. Telekas, telefon ja näotud vasksed ukselingid.
Algul ütleb Tšernov, et tal on aega maksimaalselt pool tundi ning raiskab siis 5 minutit vabandamise peale. Tegelikult räägib ta kolm korda kauem ning hakkab seejärel vägisi juua välja tegema. Muudkui minule õlut ja Mikule viskit. Olukord läheb imelikuks. Samas, ma ei oska seda seletada, aga keelduda oleks plass. Kõigele lisaks unustan ma oma jope Tšernovi numbrituppa, kes annab mulle võtme ja ütleb: “Sa mine, tead, too parem ise ära… Ma kohe kuidagi ei viitsi”. Olukord läheb veel imelikumaks.

Goskontsert
Tšernov lahkus N Liidust 1989 puhtast Goskontserdi lollusest. “Läksin Goskontserti”, meenutab ta, “olin suhteliselt naiivne ja lootust täis ning need olid omadused, mida Goskontserdi küüniliste seltsimeeste poolt ei hinnatud. Küsisin, et miks ma ei saa teha kaasa kahte gastrolli – mõlemad Itaalias – ja mult küsiti kohe vastu: “Mida te endale ette kujutate? Kes te siuke üldse olete?”” (Olete te näinud 12. Toolis Panikovskit? Tšernov teeb siin Panikovski häält).
Itaalia kontserdi järel astus Goskontserdi peale vihase Tšernovi juurde üks sama asutuse figuure ja teatas ehmunult: “Kuulge… Siin on üks inimene Bostonist, ta tahab teiega rääkida. Mis keeles te suhtlema hakkate?” Ja Bostoni mees küsis saksa keeles: “Härra Tšernov, kas te olete võimaline laulma meile partii itaalia keeles?” Tšernov ütles: “Kasvõi vene keeles, kui vaja”. Bostoni mees vastu: “Selline suhtumine mulle meeldib”.
“Ta kuulas mind proovis, tuli, surus kätt ja ütles: “Näeme Bostonis. Alles in ordnung”. Ühesõnaga, okei!” Samal aastal New Yorgis kirjutas ta Columbia Recordsiga alla plaadilepingu. “Meie koostöö kestis 97nda aastani ning ma pean seda väga õnnelikuks ajaks oma elus.”
Nüüd küsib Vello Mikk maailmakuulsa baritoni käest huvitava küsimuse: “Kas teil on väga hea muusikaline mälu?” “Ma arvan, et mul on väga hea muusikaline mälu,” vastab Tšernov väga lihtsalt, “muidugi nooruses olin ma pagana distsiplineerimatu… Kogu aeg oli tunne, et mul pole ainult vokaalsed, vaid ka igasugused muud võimed… pedagoogilised, tead, kunstilised… Skulptuurid, (puust loomulikult, lisab ta enesestmõistetavalt), kunagi unistasin isegi sportlaseks saada. Aga noh, füüsiliselt muidugi… võimed…” Ja Tšernov teeb käegalööva liigutuse.
Sa siis tegelesidki spordiga?
No jah… Mulle meeldib siiamaani näiteks kiirkõndimine. Vanasti, 16aastaselt olin ma sprinter. Nüüd sa vaatad kindlasti, et ma olen nii lühike… Aga mul on see-eest väga pikad jalad! Niisiis tegin ma jänest ja panin kinni igasuguseid koolivõistlusi.

Hääled
Jutu jooksul räägib Tšernov pidevalt muusikast kui “häältest”. Ei mingit pühalikkuse tooni suurest itaalia ooperist vestlemisel või muud seesugust. Ainult termin “hääled.” “Mis sõna see selline on?” küsin.
“Minu meelest väljendab iga heli – on see siis instrumendi tekitatud, inimhääl, meremüha või linnulaul – elu harmooniat. Me reageerime lõhnale, häälele, pildile… See on lihtsalt elamise tõestus. Minu jaoks on number 1 hääl muidugi muusika. Olgu see siis klassika, indiaanitrummid, jazz…!”
Või kaasaegne popsa?
“Ei armasta vene popsat, ei armasta”, reageerib Tšernov ehmunult, “see on lihtsalt tühi ning peksab ajud sassi. Ehkki muidugi üleilmne nähtus. Ehkki, eh, mis ma siin räägin, loomulikult on popsal eksistentsiõigus.
Kus see tühjusepiir siis ikkagi jookseb?
“Intuitsiooni asi. Või kuulaja oskuse asi. Nagu kunstiski. Mul võib olla ju raske saada aru futuristide või happeningide ideest. Ongi, tähendab. Aga ma tean, et igal inimesel tuksub sees soov olla tähele pandud, ära kuulatud ning see sunnib inimest liigutama. Nüüd on küsimus lihtsalt selles, kuidas ta ennast liigutab. Saad minust aru?”
Siinkohal kargab Tšernov kätega vehkides püsti: “Aga näiteks kui ma kuulen laulu “Devuški vljubljajutsa, maltšiki pajut, ti-ti-ti-ti-ti-ti” ja vahin samal ajal, kuidas miljonid tõstavad käed ning asuvad hüppama, siis on mul küll tühjuse tunne”. Ja lisab peale mõtlikku pausi justkui vabandavalt: “Samas, ega ma ei saa neid seepärast kohtusse kaevata. Kellegi jaoks on see jama enese väljaelamise eesmärgil oluline.”
Heliseb telefon. Peale kellegi korduvalt “armsakeseks” nimetamist ütleb Tšernov: “Ma ei mäleta kuhu me jäime, aga mulle meenub, kuidas Võssotski vastas kunagi Ostankino korrespondendile, kes küsis midagi kaasaegsete poeetide ja heliloojate kohta: “No, mõnedel neist on isegi talenti. Aga mulle tundub, et heliloojad peaksid rohkem tekstile tähelepanu pöörama. Vastupidisest variandist – et tekst tehakse valmis muusikale – ei saa ma lihtsalt aru. No kuidas võib laulda, et aurikud sõidavad hoopis teistmoodi kui rongid ja et ümberringi on vesi, vesi? See on ju jama!”

Üksi
Umbes sel kohal meenub mulle, et meie jutuajamise algul kõneles Tšernov kuidagi äraolevalt ühe vastuolulise asja. Kõigepealt ütles ta: “Ma armastan inimesi, ma ei suuda olla üksi” ja kohe pärast seda, pidades silmas oma naist: “Katsu sa inimesele selgeks teha, et vahepeal peab üksi ära olema”.
Aga et vestluse algusest on möödunud on juba üle meeldiva pooltunni ning et ma olen julge poiss, siis pistan vahele: “Mulle jäi see üksinduse koht ikkagi arusaamatuks”.
“Milline?”
“See kus sa rääkisid, et sa kardad üksindust, aga tahad üksi olla. Ja see naise-asi ka.”
“Aaa, see asi!” naeratab Tšernov laialt. “Ma armastan tõepoolest ja ei suuda kaua aega üksinda olla... Peale mingi loomuliku üksindusperioodi, mis on mulle vajalik. Seejärel tahan jälle kohutavalt suhelda. Perega on sihuke värk, et olen ju naisest ning pojast (kes õpib New Yorgis) pidevalt eemal. Algul oli naine jube solvunud. Aga mina teadsin, et tema ja minu elurütmid lihtsalt ei kattu. Asi pole selles, et tahtnuksin teda solvata, aga ma ei osanud talle paratamatust selgeks teha. Siis me tülitsesime. Lõpuks, jumal tänatud, tabas teda selginemismoment. Ta leppis sellega, et olen mujal ilmanurgas üksinda ilma temata.”
Vello Mikk üliviisakalt: “Teil on küll vist hea iseloom?” “Nagu igal inimesel”, vastab Tšernov. Ja räägib oma suurest tutvus- ja väikesest sõprusringkonnast: “Suur sõprus on nagu suur armastus ja see on haruldane asi. Sõpruses on rohkem kompromisse, ühiseid huvisid, teineteise nõrkustest möödavaatamist, aga võib-olla ka hingelisust.”
Süsteem
Mulle meeldib tegelikult väga (nagu meeldiks vist igale väikerahvuse esindajale) Tšernovi visioon Vene kultuurist ning N. Liidust. See on lihtsalt täiesti mõistusepärane. Ning selle punktiks on Vladimiri definitsioon: “Vene kultuur on küll suur (selliseid omadussõnu hääldab Tšernov ilmselge irooniaga), aga suur ka oma tühjuse poolest. Ma usun, et mul on selle üle mõnikord õigus irvitada, sest see on ikkagi eneseiroonia. Ma ise olen sama nõukogude kultuuri laps, see oli ka minu taimelava.” Ning meenutab laulu, mille refrääniks oli “Harašoo, harašoo, vsjo harašooh-ooh-ooh-ooh”.
“See laul oli Nõukogude debiilikute hümn”, ütleb ta. “Süsteemi olemuse näitab ära juba see – kui ma räägin oma kolleegidest muusikutest – kui vähe neid Venemaale on jäänud. Miks?” Jah, eks mõelge ise, miks.

Setu
Pihkva lähedal Setumaal on sul suvila.
“On. Aga ma pole seal kahjuks viibinud kordagi viimase 10 aasta jooksul. Ostsin selle vist 1984. aastal”. Tšernov ütleb, et suvila on umbes 10 kilomeetri kaugusel Eesti praegusest piirist, aga kuulus esimese vabariigi piiridesse. “Sealsed kohad on mulle hirmkallid, ka mu pojale, kes oli siis 4aastane kui suvilas esimest korda käis ja kes tahab sinna kogu aeg tagasi minna. Samas pole mul õrna aimugi, kas sellest suvilast üldse midagi järgi ka on.”
Ning – pange tähele – nüüd järgneb Vladimiri loeng setudest, mille toon ära lühendatult. Niisiis, Vladimir räägib aeglaselt: “Tead, seal elab üks pagana huvitav rahvas, väga imeliku ja omapärase kultuuriga rahvakild. Põhimõtteliselt on nad ju eestlased. Keel oli neil vist mingi lõuna-eesti murrak, aga kõlab väga venelikult. Pluss mingid eripärased õigeusu kiriku jumalateenistused, aga niipalju kui mina taipasin, evivad neis teatud igivanad paganlikud elemendid. Kirikus käivad nad väga kohusetundlikult, ent samal ajal ajavad head samakat ja kutsuvad ennast vene nimedega. Ma ei saanud absoluutselt aru, kuidas see väike kultuur säilinud on ja minu jaoks on see maanurk lausa hullumeelselt huvitav”.
Ja Tšernov lisab: “Mõnikord mulle tundub, et ma olen ise ka setu. Vähemalt mentaalselt.”
Ja ma ei saagi aru, kas ta mõtleb oma suvila asukohta ja armastust väikekultuursuse vastu või isiklikku sitkust ning põikpäisust. Kõik on võimalik.

Vladimir Tšernov Terem Kvartetist:

“Olen Terem Kvarteti tegelastega tuttav umbes 12 aastat. Nad on muusikud, keda hindan kirjeldamatult kõrgelt, neis räägib mingi jalustrabav ja hämmastav omapära. Pean sellele muidugi lisama ka nende tohutu muusikalise fantaseerimisoskuse ning ongi kõik öeldud. Ma olen nendega koos isegi “Figarot” mänginud ja see on täiesti uskumatu, mida nad neljakesi teha suudavad.
Imelik on see, et neid ei taheta lasta n.ö akadeemilistesse saalidesse. Miskipärast just Venemaal. Ehkki Itaalias on nad mänginud isegi ooperiteatrites. Aga Moskvas, kujutate ette, härrased, mingi püha suur teater ja korraga rahvuslikud instrumendid – no kuulge! Käisin neid seal vaatamas ja tajusin mingit imelikku protesti, just administratsiooni, mitte publiku poolt. Nimesid ei nimeta, aga üks admini tegelane tuli minu juurde ja ütles: “Fu! Kuidas on see võimalik? Fu!”
Tegelikult on see kollektiiv väga plastiline ning neis on teatud nihet. Inimesed ei tea kunagi ette, mida Terem see kord teha võtab”.