Möödunud nädalal käis korraga mitu nüüdiskunstifestivali: Sten Ojavee kureeritud Artishoki biennaal Balti jaamas, Mihkel Ilusa ja Henri Hüti kureeritud NU Performance Festival (NUP), Üle Heli tiimi samanimeline festival ning Sõltumatu Tantsu Laval (STL) oli üheõhtufestival „Greenfield: füüsis“, mille oli kureerinud Kaisa Kattai.

Et sündmusi oli ühel nädalal nii palju, polnud võimalik kõigile neile jõuda, aga seda enam lisasid nad kõik üksteisele värvi ja varjundeid.

RAHVARÕIVA ALTERNATIIV: Jaanus Samma tööd möödunud nädalal toimunud Artishoki biennaalil.
RAHVARÕIVA ALTERNATIIV: Jaanus Samma tööd möödunud nädalal toimunud Artishoki biennaalil. Kent Märjamaa / Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Näiteks mõjus üleüldises Eesti kunstielu kontekstis väga vabastavalt STLi lühi-performance’ite igati mõnusas kavas Keithy Kuuspu etüüd „Protsess“, mis ähvardas olla igav kaheksaminutine vabatahtlikult lavale läinute omavaheline jõllitusvõistlus, kui äkitselt hakkasid hoopis publikus kolm paari – neist kaks heteroseksuaalset – täiega amelema. Idee on ju nii lihtne, aga ometi pole sellist nalja ja elevust ammu nähtud, kusjuures see oli ka väga maitsekas performance, kus tabu toimis avardavalt, mitte ahistavalt. Üpris teistsugust mõnusat olemist lõi NUPi programmis kadrinoormetsa lavastus „Maandatud tõotus“, kus pidi oma mugavustsoonist välja tulema, tutvuma ja rääkima võõrastega, minema nendega pimedasse ruumi ja mäest alla laskma, aga see oli tehtud nii valutuks kui võimalik – väike treening igapäevaeluks

Artishoki kunsti ja kriitika biennaal oli võtnud eesmärgiks mõelda nädala jagu moekunsti kommunikatsioonivahenditest. Kuraator Sten Ojavee oli võtnud midagi, mis talle meeldib – kõrgmoe –, ja midagi, mis ei meeldi – rahvusluse –, ning kutsunud teda tõeliselt inspireerivad kunstnikud ja kriitikud neil teemadel koos mõtlema. Ühelt poolt jäi mulje, et Artishoki näitus on ERMi etno-couture’i näituste tagajärg, kus rahvusliku kuuluvuse, rahvusluse ja rahvuslikkuse erinevused sulasid üheks käkiks, kuna need erinevused jäid kahetsusväärselt märkimata. Kuidas muidu põhjendada Ojavee peamiseks probleemiks jäänud julgelt või jultunult ühedimensioonilist arusaama rahvarõivastest kui natsionalistliku meelsuse väljendusvahendist? Selge on, et kunstnikkonna enamik on rahvuslusest ahistatud ja tüdinud, sest kunst sünnib olulisel määral rahvusvahelises mõttevahetuses. Ent paistab, et praegu on just nimelt aeg rahvuslust taas lahti mõtestada, ei piisa sõnakõlksutamisest, et rahvustunne pole cool.

ARTISHOKI BIENNAALI FINAAL: Pühapäeval, 28. oktoobril toimus Balti jaama ootepaviljonis Artishoki biennaali lõppakordina moe-show, kus festivalil osalenud kunstnike Jaanus Samma (1), Tanja Muravskaja (2), Claudia Lepiku (3) ja Kris Lemsalu (4) looming jõudis ka modellide selga.
ARTISHOKI BIENNAALI FINAAL: Pühapäeval, 28. oktoobril toimus Balti jaama ootepaviljonis Artishoki biennaali lõppakordina moe-show, kus festivalil osalenud kunstnike Jaanus Samma (1), Tanja Muravskaja (2), Claudia Lepiku (3) ja Kris Lemsalu (4) looming jõudis ka modellide selga. Kent Märjamaa / Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Rahvusküsimuse segasusest hoolimata pakkusid kõik Artishokil osalenud kümme kunstnikku alternatiivseid perspektiive rahvarõivastele, püstitades küsimusi kohalikkuse, materjali, valmistusmeetodi, ideoloogia ja vormi kohta, ning mängisid rõivaste rituaalidega, siiski veidi nagu pimeduses kobades, mis puutub rahvariiete filosoofilisi taustu.

Rõivastega saab tänapäeval väljendada inimese poliitilisi veendumusi, sugu ja sootust, kehavorme ja vormitust või olla kellegi teise veendumuste maskott. Kui mõni kunstiteos ise ei kõnetanud, siis üheksa kriitiku seas vähemalt üks võis aidata leida konteksti, kus teos omandab peas koha. Rahvusluskriitika asemel tegeleti pigem ümbritseva elu ja materjali mõtestamisega, kus Jaanus Samma jätkas WC-teemaliste erootiliste rõivastega, ­Claudia ­Lepik ehtis naiste näod, Dmitri ­Gerasimov pakkus USA Sportsi kaubamärgiga militaarrõivaid, Laivi tegi linnamaastikust disainrõivad jne.

Soovimatus rahvuslusega lihtsakoeliselt vastanduda on üks näide nüüdiskunstis järjest enam korduvast ahistatuse tundest. Pean silmas teatavat ängistust ja peataolekut, mida iseloomustab teiselt poolt olukord, kus mõned rahvusluse kriitikaga tuntuks saanud kunstnikud on hakanud omavahel võistlema, kes on apoliitilisem, nagu nad ei teaks midagi FashWave’i kunstist, mida Eestiski viljeletakse.

Selliseid kummalisi vastuolusid ei saa muidugi enam ülearu traagiliselt võtta, sest nagu sõnastati 2017. aastal ilmunud raamatus „Metamodernism“ (toim. Robin van den Akker, Alison Gibbons, Timotheus Vermeulen), siis praegune kultuur ongi järjest äärmuslikumalt vastandlik, olles korraga üks ja teine. See tähendab, et kultuuriliselt on käes mittebinaarne seisund, kus kõrvuti eksisteerivad nii rahvuslased kui rahvustundmatud, veganid ja lihasööjad, üldise haigekassa pooldajad ja haigekassa süsteemi lammutajad – nende vahel pole kuldset keskteed, vaid süvenev lahe, kus kord jäävad ühed peale, siis teised.

Jääb vaid loota, et „äkki homme on julgem!“, nagu laulab Puuluup.