Võitlusvälja laiendamine huumoriga

Vaataja suhtes õiglasem oleks Augusti tantsufestivali nimest “tants” välja jätta, sest tantsu me ei näinud, kirjutab Margit Tõnson.

Ma olen nõus Erki Lauriga, kes Postimehes ütles otse välja, et Augusti tantsufestivali kujul on tegemist “Baltoscandali” kõrval teise olulise teatri / performing art’i festivaliga. Samal ajal ei suuda ma ka ­endast täiesti välja peksta (l)ootust näha augustis tantsu. Aga, nagu juba traditsiooniks saamas, nägin ennekõike tantsu puudumist.

Kõrvalepõikena – postmodernism, (žanri)piiride ületamine – kas pole see kõik jõudmas surnud punkti? Üha enam kohtame ihalust puhta vormi järele – liiga palju on lobisetud, mölapidamatust kriitikavabalt imetletud, keskendumisvõime on stiililiste tulevärkide ja efektsete väliste atribuutidega miinimumini viidud – müra on nii palju, et keegi ei kuule enam, millest jutt käib ja kes räägib. Peaasi, et on vaimukas ja naljakas? Et siis ei pane keegi tühjust tähele, kui saal naerust rõkkab?
 
Ok, tulles tagasi festivali juurde. Tantsu võis mõnel juhul väga hästi ette kujutada – näiteks festivalile punkti pannud Jonathan Burrowsi ja Matteo Fargioni etenduses “Speaking Dance” – kaks meest istuvad laval ja tantsitavad rütmiliselt sõnu, mis kirjeldavad erinevaid poose, liikumisjooniseid, ­ruumi, ­aega, imiteerides vahepeal häälekalt füürerlikku koreograafi – hüppa, istu, astu, seisa, paremale, vasakule, üles, alla, üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm jne. Ära ei põlata suupille, itaalia rahvalaule, flamenko rütmis plaksutamist... – muidugi on see kõik väga naljakas, ja ega nad ennast väga tõsiselt võtagi. Pigem aimub sealtki, et kontseptualismivagu enam sügavamaks ajada ei saa. Tuleb mõelda, kuidas minna edasi, võttes kaasa kogemused, mis paarikümne aastaga saadud...

Hispaania “tipud” Jordi Cortez ja Damian Munoz “Öleles” “üllatasid” tõeliselt. Ma visklesin minuteid kultuurišokis, leidmata endas siiski piisavalt empaatiat ja antropoloogilist huvi nende kahe kiimalise mehe kiretormidele kaasaelamiseks. Ei ole midagi nii piinlikku ja küündimatut Kanuti laval näinudki. Kavalehel üllitatud võrdlus Almodóvariga on rumal ja asjatundmatu.

Almodóvar võib küll olla sentimentaalne ja mannavahuline, kuid see, mida seal “mängitseti”, oli lihtsalt kole.

Nagu pornofilm, kus lubatud pano ei jõua keegi ära oodata. Stilistiliselt vaid üks samm edasi pärastlõunasest telenovelast.

Nii jäi minugi kõige ambivalentsemaks elamuseks Frans Poelstra ja tema “dramaturgi” Robert Steijni Bachi-kummardus. Niivõrd lustlikku eneseiroonilist moodsa tantsu pila ei ole Kanutis varem nähtud. Saan aru, et esimene, naivistlik, leebelt provokatiivne vaatus täitis oma eesmärgi ja sundis osa publikust lahkuma, aga teine poolaeg tulistas otse kümnesse – see lõputu mölisemine, sõnadesse, objektidesse armumine, new-age-vaimsus ja “me mõistame, et te ei mõista meid” ­solidaarsus – briljantne!

Üks ettepanek lõpetuseks – ehk tuleks festivali kuraatoril Priit Raual edaspidi kaasata erineva maitsega professionaale kava koostajate ringi, et ei jääks tunnet, et kõik, mis vähegi naerma ajab, ongi parim, mida Euroopa lavadelt Tallinnasse tasub tuua.

 

Elamused

Anne Jureni & Krõõt Juuraku “Look, look”
Kanuti Gildi Saalis 30. augustil.

Vaata aga vaata

Augusti tantsufestival on kahtlemata igasügisese kultuurihooaja sissejuhatuseks esimesi “peab minema” sündmusi. Vähemalt üks annus kaasaegset tantsu kuluks marjaks, mõtlesin. Ja Anne Jureni / Krõõt Juuraku “Look, look” oli mulle kunstielamusena iseenesest täistabamus.
Sest “Look, look” on lühike ja naljakas, nutikas ja elegantne, lihtne, aga meisterlik, esituse poolest ja sisult. Või mis sisult, ütlevad need, kes tükki samuti nägid, neljakümne viie minuti vältel ju muud ei tehtudki, kui riietuti kinni, lahti ja võeti poose.
Mingis metakeeles võibki ju tantsuteatri selle kujundiga kokku võtta, aga mulle tundub, et Krõõt ja Anne ei tegele metakeelega. Võiks öelda, et Anne ja Krõõda etenduses õmblused ei paista. Keda need huvitakski. Tantsuteadlasi ehk? No olgu, kuigi “Look, lookis” hetkegi ei tantsita, on Anne Jureni ja Krõõt Juuraku suhtumiseks shut up and dance. Olles näinud Krõõda möödunudaastast “Once Uponi” soolot, on mus helisema jäänud tunne, et Krõõt lihtsalt mängib. Nagu laps, mõnuga, koos sõber Annega.
Millest jutt? “Look, Look” on etendus, kus kaks neidu püüavad publiku ees, kumbki oma riidelasu seast, seda õiget kostüümi selga seada. Sätitakse nutikalt ja loominguliselt. Iga seade kinnitab arvustaval pilgul hetkeline poosivõtt, justkui seisaks nende ja publiku vahel peegel, ja juba algab uue seade kombineerimine. Mõnikord võetakse poos nagu catwalk’il. Selline moevärk, saate aru. “Art should be fun”, nagu ütleb Portugali teatrilavastaja André Teodósio.
Andres Lõo

Frans Poelstra & Robert Steijni “Frans Poelstra, his dramaturge and Bach”
Kanuti Gildi saalis 21. augustil.
Poelstra (ülemisel pildil) ja “tema dramaturgi”, Robert Steijni kodulehel ripub meeste tegemiste apoloogia: The work is all about us / About how we see the world / And guess what / We like to see a different world / So we try to look different, mis sobib hästi illustreerima ka nähtud tükki, kus oli küll tunda omamoodi-olla-tahtmise-pingutusi, kuid...
Õnneks pääses esemetest ja tekstist, alastusest ja provokatsiooniüritusest (kaks paljast vananenud mehekeha teineteisega müramas) ehk “postmodernistlikust kaosest” üleküllastatud laval löögile Bachi uinutavate klaveritillerduste taustal ka midagi lihtsat ja meeldivalt naiivset (nimetatagu seda või sarkasmiks).
Nii mõnegi kaasaegse tantsu etenduse järel jääb domineerivaks tundeks pigem hämmeldus. Nähtud tüki puhul aga oligi kõige kummalisem viis, kuidas etendusel õnnestus samal ajal nii olla kui ka mitte olla omas žanris tüütult tüüpiline. Ei tea, äkki see salapärane x-faktor oli herr Sebastian Bachi muusika omaette, mis nii Poelstra ja Steijni kui ka publikumi oma rahulolevateks teenriteks uimastas.
Livia Ulman