Voldemar Kures"'Seitsme lukuga suletud raamat. II köide. 1951 - 1952"'
Seitsme lukuga pole tegemist, kuid sarnase raamatu ilmutamine oleks pagulaste ringkondades löönud tugevaid ristlaineid, võib-olla oleks mõni avalik tegelane lausa põhja läinud. Kures kogenud ajakirjanikuna oskas otsida ja leida informatsiooni, kuid tabloidi formaati ta jälestas. Võib ju naerda, et päevikus nimetab ta mõnda isikut "sitaks" (näiteks auväärt August Reid, kellega trehvamine viis ta vaimselt ja füüsiliselt auti), kuid ajakirjanikuna keskendus ta "sita" juures alati selle kasulikkusele. Stockholmis resideerudes oli ta eelkõige Stockholms-Tidningen Eestlastele ja Eesti Päevalehe hingekirjas, samas tegi võimalust mööda kaastööd suurtele väljaannetele Rootsis, Soomes, Suurbritannias ja Ühendriikides, teavitas Ameerika Häält ja raskelt sündinud Vaba Euroopat, muidugi ka kõiki arvestatavaid pagulasväljaandeid. Ta kuulus kümnetesse pagulasorganisatsioonidesse, reisis üllatavalt palju. Toimetuleku üle nurisemist tal pole, pigem ta kurdab halba või inetut ilma ja kiidab andunult looduse ilu. Ta päevik sisaldab tohutul hulgal pagulaskonna tegelasi, nii sulelisi kui karvaseid. Lugejat hakkab kindlasti häirima, et nende isikute taust nõuab lisauuringuid. Kirju seltskonna ja nendega seonduva jäädvustamine suunab kindlasti pikapeale loidugi lugejat. Äkki ta läheb arhiividesse? Või leiab põnevat teavet mõne sugulase kohta? Kurese kirjeldatud episoodid on värvikas proosa, mis annab olulist teavet pagulaspoliitikast ja selle tegijaist, ajuti väga isiklikul tasandil. Seda sorti mula ta ajakirjanikutöös ei kajastunud, aga praegu mälestusi lugedes saab sellest omamoodi präänik.