Võõras või oma? Kuhu ja kellele kuulub Eesti vene kirjandus?
Kas Eestis elavate venelaste kirjandus on Eesti või Vene kirjandus? Kas ta on võõras või oma? Selline küsimus võib tunduda lahtisest uksest sisse murdmisena ja võib-olla ongi seda, kuid tahes-tahtmata seisin just nõnda sõnastatud küsimusega silmitsi, kui võtsin kätte P. I. Filimonovi romaani “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”. Selle pruunjal kaanel ilutseb teade: “Moodsa eestivene autori romaan nüüd eesti keeles!” Kui raamat avada ja vaadata originaali tiitlit, siis selgub, et teos ilmus vene keeles Tartus juba 2007. aastal. Kolm aastat tagasi!
Esinedes möödunud aasta 2. detsembril Tallinnas Kirjanike Liidu saalis, rääkis soomerootsi autor Kjell Westö, et tema raamatute rootsi- ja soomekeelsed väljaanded ilmuvad reeglina vaid mõnepäevase vahega: soomendamine algab kohe, kui kirjanik on andnud oma käsikirja kirjastusse, ning sellesse versiooni kantakse paralleelselt rootsikeelse originaali toimetamisega sisse vajalikud parandused.
Muidugi on raske ja ka põhjendamatu otsida Eesti venelaste kirjanduse ja kultuuri integreerimiseks Eesti ühiskonda eeskujusid Soomest. Selleks on erinev nii aja- kui kultuurilugu, aga ka rahvaste mentaliteet ja vastavates keeltes kirjutavate autorite vahekord oma riigi nii oma- kui muukeelse lugejaskonnaga.
Nii mõnigi rootsi keeles kirjutav Soome autor on meie põhjanaabrite kesksemaid kirjanikke, kelle iga uut teost ootab pikisilmi nii soome- kui rootsikeelne lugejaskond. Tänapäeva Soome kirjandust oleks võimatu kujutada ette ilma Westö, Claes Anderssoni või Bo Carpelanita. Kuidas on aga lood Eestis?
Võib muidugi küsida – vahest püüame haugata liiga suurt tükki? Põhimõtteliselt on praegu ju alles toimumas baltisaksa kirjanduse haaramine Eesti kirjandusse ning saksa keeles kirjutatud kaasmaalaste loomingu tajumine ühtse Eesti kirjanduse osana pole veel sugugi iseenesestmõistetav. Selle nimel tuleb teha tööd ja ilmselt ei jää ei kirjandusteadlastel, kirjastustel ega kirjanduse populariseerijatel jõudu saavutada kõike korraga ja muuta Eesti kirjanduse osaks kõigi siin kirjutanud autorite looming.
Ometi võib öelda, et baltisaksa kirjandusest ja mõttepärandist on tänaseks juba saanud Eesti kirjanduse omapärane osa. Eesti keeles ei ole ilmunud sugugi mitte kogu selle rahvakillu kirjanduslikku pärandit, ent töö selle tõlkimisel ja avaldamisel on siiski süstemaatilisem kui Eesti kirjandus- ja mõtteilma huvi kohalike venekeelsete autorite vastu.
Viimastest teatakse ehk Jelena Skulskajat, kuid sellega igamehe teadmised ilmselt ka piirduvad. Võimalik, et osalt on teadmatuse põhjus selles, et esmalt peab Eesti kirjanduses üleüldse toimuma paradigmanihe, mille sisuks ei peaks olema mitte rahvuskesksuse kadumine, vaid rahvustekesksuse teke.
Eesti ajalugu on viimase tuhande aasta vältel kujundanud paljud rahvused ja eestlased pole nende seas sugugi mitte kõige tähtsamal kohal olnud. Sellest mõttest ajendatuna tuleks korjata üles, lihvida ära ja asetada aukohale baltisakslaste vana maksiim maa, mitte rahva teenimisest. Kui me end juba maarahvaks peame, ei tohiks olla raske harjuda arusaamaga, et eestlased pole vastutavad mitte ainult eestlaste, vaid kõigi eest, kes sellel maal elavad. Vastutus tähendab alustuseks aga huvi, sest ei saa vastutada millegi eest, millest mitte midagi ei tea.
Mis viib meid uuesti tänapäeva Eesti vene autorite loomingu ja küsimuse juurde, kas tegu on võõra või omaga. Muidugi on oma ja võõra määratlemine alati meelsuse ja poliitika küsimus. Kui ühiskonnas on mingil alusel moodustunud rühmad, mis tajuvad enda erisusi sarnasustest suurematena, pole mingist “omast” juttugi, on vaid “teine” või isegi “võõras”. Ja võõra vastu huvi ei tunta. Pole siis ime, et pigem loevad eestlased Venemaa autorite raamatuid kui siinsete venelaste omi – viimased on justkui servapealsed ning raske on öelda, kuhu nad kuuluvad. Et olla eksootiliselt põnevad, pole nad küllalt võõrad, ja selleks, et olla omad, ei kirjuta nad eesti keeles.
Ometi jagavad nad eestlastega sama ruumi. Kui vaimset ruumi vaid osaliselt, siis geograafilise ruumi jagamine on fakt, mis on nii ilmselge, et selle tõestamine oleks ilmne mõttetus. Ja elu ühises ruumis, ühisel maal, on juba algus. Kui tahame olla oma maa heasoovlikud ja vastutustundlikud peremehed nii poliitilises kui kultuurilises mõttes, peame tegema omaks kõik selle, mis sellel maal toimub. Üks viis selleks on hakata tundma senisest suuremat huvi Eesti venelaste kirjandusloomingu vastu. Ja seda päriselt, mitte nii, et on mõned “vitriinkirjanikud” (vt Veiko Märka. “Kuidas karastus Filimonov”. Eesti Ekspress 6.3.2009), nagu Filimonov, Igor Kotjuh või miks mitte Skulskaja, kes tuuakse vahel harva mõnel pidupäeval rahva ette või kelle abil tõestatakse välismaalastele eestlaste kõlblikkust kuuluda valgete inimeste sekka. Vaid tõesti nii nagu Soomes – et kui siinne venelane avaldab teose, siis on see praktiliselt kohe kättesaadav nii vene- kui eestikeelsena.
