Uued Paabeli tornid: Kui 14. sajandil rajatud Oleviste kirik (graafikul paremal) tõepoolest vanasti tänasest mõnikümmend meetrit sihvakam oli, võis ta toona tõesti maailma kõrgeima ehitise tiitlit kanda. Märksa kindlam on see, et tänase maailma neli kõrgeimat megapilvelõhkujat – Burj Khalifa Araabia Ühendemiraatides (2010), Abraj Al-Bait ehk Makkah’ Kuninglik Kellatorn Saudi Araabias (2012), Taipei 101 Taiwanis (2004) ning Shanghai World Financial Center Hongkongis (2008) – on überarhitektuuri raskuskeskme otsustavalt Euroopast ja Põhja-Ameerikast Aasiasse nihutanud.

Nagu pühakoja tornist leitud vanadel ülestähendustel rajanev legend kinnitab, küündis Olavi kiriku torn toona kahvatule Põhjala taevale märksa lähemale, olles enne 1625. aastal puhkenud tulekahju koguni 84 sülda kõrge. Sõltuvalt sellest, milliseid süldasid pikkuse ülestähendanu mõelda võis – kas 2,13meetrist vene sülda või 1,88meetrist Reinimaa sülda –, teeks see kiriku kõrguseks 179 või 159 meetrit. Tõsi, legendi edasirääkijad enamasti ei maini, et toona samuti kasutusel olnud 1,6meetrise Tallinna sülla kasutamisel annaks korrutustehe tulemuseks vaid 134 meetrit ning lennutaks maailma kõrgeima hoone tiitli taas hoobilt kaugele Kesk-Euroopasse.

PUIDUST HIIGLANE: OAAS Arhitektide visioon oleks pisut kõrgem Viru hotellist. Kollaaži autor – OAAS Arhitektid.Kindel on see, et pärast mitmeid põlenguid on Oleviste kirik tänapäeval veelgi madalam, kõigest 123,7meetrine. Tema kuldne tipp määrab ära ka Tallinna kesklinna rajatavate uusehitiste kõrguse maksimaalse piiri. Sellist nähtamatut klaaskuplit peavad eri põhjustel asjakohaseks mitmed WAALa poolt küsitletud Eesti arhitektid. “Arvestades valglinnastumist ja kitsast transiitala Tallinna lahe ja Ülemiste järve vahel, pole liigne töökohtade kontsentreeritus kesklinna jätkusuutlik,” leiab näiteks Ivar Lubjak. Kadri Klementi märgib, et võttes arvesse Tallinna mõõtkava, mõjuks siin ebaproportsionaalselt “isegi mujal maailmas peaaegu tagasihoidlik” pilvelõhkuja ning et – sarnaselt Zürichiga – võiks Tallinn olla tuntud pigem oma igapäevase elukeskkonna poolest. Ka Margit Mutso arvab, et kõrgusepiirang on ideena mõistlik. Ta osutab, et kõrghoonete teemaplaneeringuga on Tallinnas siiski lubatud rajada kõrghooneid linna piirile, kohtadesse, kus on linna sissesõidud. “Kummalisel kombel on aga sattunud kõrghoonete piirkonnaks ka ala Tondi ülesõidu juures eramajade vahetus läheduses ja Koplisse Sitsi mäele jääv ala. Sellest ma ei saa aru.”

Kuid arhitekt Urmas Muru näib olevat teisel seisukohal. “Ma ei soovi kommenteerida asju, mis mulle ei meeldi,” märgib ta kõrguspiirangust kõneledes napilt. Maailma ilusaimaks pilvelõhkujaks nimetab Muru Brasiilia rahvuskongressi hoonet, teiste kõrghoonete vahelt vaadatuna aga São Paulo Copani.

“Ma ei armasta kõrghooneid, ei pea ühtegi teab kui ilusaks,” ütleb Margit Mutso. “Dubaisse on küll projekteeritud üsna põnevaid lahendusi – näiteks pöörlev pilvelõhkuja – ja mõtteharjutusena on pilvelõhkujaid põnev projekteerida, aga keskkond, mis nende vahele tekib, ei ole ligitõmbav, vähemalt minule mitte.” Ka Kadri Klementi nendib, et tema jaoks on huvitav hoopis “brutalistlik arhitektuur, näiteks transpordi­ministeeriumi hoone Thbilisis (arhitektid George Chakhava ja Zurab Jalaghania) või Habitat 67 korterelamu Montréalis (arhitekt Moshe Safdie)”. Kuigi mõlemad hooned on maailma kõrgeimate hoonete kõrval madalad (18 ja 12 korrust), mõjuvat nad “oma keskkonnas väga jõuliselt”.

Siiski jätkab maailm ronimist just kõrgustesse. Läinud aasta lõpus teatati ootamatult Hiinast, et Broad Sustainable Building plaanib Changshasse riigi lõunaosas rajada kõigest 90 päevaga maailma kõrgeima, 838meetrise hoone, nimeks Sky City (hetkeseisuga on ehitustööd takerdunud). Mumbais loodetakse 2016. aastaks valmis saada 720meetrise India Toweriga, Shenzheni 648meetrine Pingan International Finance Centre peaks valmima aasta varem. Kõik need hooned jätaks kõrguse poolest varju Manhattani allossa rajatava One World Trade Centeri, mis 541meetrisena võib siiski nautida kõrgeima hoone tiitlit Ameerikas ja maailma mastaabis kontorihoonete kategoorias.

Fantaasiais rännatakse aga veelgi kõrgemale. Muru osutab näiteks Hiina arhitektide Zhi Zhengi, Hongchuan Zhao ja Dongbai Songi projektile Himalayan Water Tower, mis peaks koguma oma taimevarrena elegantsetesse jalgadesse Himaalaja liustikest sulavat vett, seda puhastama ja – jäätatuna – säilitama pilvepiirist kõrgemal asuvais hoidlais (visioon võitis eVolo 2012. aasta pilvelõhkujakonkursil esikoha), Serbia arhitektide Milos Vlastici, Vuk Djordjevici, Milos Jovanovici ja Darki Markovici ujuvale pilvelõhkujalinnale “Moses”, Yoonsun Hwangi ja Lois Soo Kyung Suhi justkui “Matrixist” inspireeritud süngele Hydropolisele ning Adam Dayemi visioonile merepõhja ankurdatud saarest-pilvelõhkujast “New Atlantis”, mis vastupidi nimele saab visioonis uueks koduks merevee tõustes oma senise elupaiga kaotavatele kiribatilastele.

Loodetavasti ei mõju sellises kontekstis puiselt mõte, et maailma kõrgeim maja võiks taas olla Tallinnas, et neid võiks siin olla lausa mitu ja et nad võiksid olla tehtud… puust. Just nii arvab Ivar Lubjak arhitektidekollektiivist Oaas. “Puust pilvelõhkujaid võiks ehitada spontaanselt, kuhu juhtub ja kuidas juhtub, nii nagu parasjagu arendused nõuaksid,” märgib ta. “Ainsaks linnaehituslikuks piiranguks oleks ehitusmaterjali valik. Ehitamiseks kasutataks miljööväärtuslikes asumites leiduvaid põlenud, varemetes ja pehkinud majakosusid. Vabanenud kruntidel saaksid uute kõrghoonete elanikud aga mugavalt parkida.