Weekend Guitar Trio "'Coca Inca"'

Rikastatud kitarrid, laboratoorne realism.

Weekend Guitar Trio

“Coca Inca”

(Weekend Guitar Trio)

Ütleme nii, WGT on ansambel, kelle muusikas loeb esiplaan võrratult vähem kui kõik see seal kusagil tagapool. Ja asi pole tingimata ainult selles, et mitte keegi trio kitarristidest – ei Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ega Mart Soo – ei aseta ennast ülejäänud kahest ettepoole domineerima, vaid eelistab tihedat ja jääkideta vastastikust läbipõimumist kusagil eemal, tagapool. Kogu WGT muusikaline loomus seisab tegelikult oskuslikus taandumises, eemaldumises esiplaanist ning koos sellega ka kohustusest olla ekspressiivne nii, nagu rock või džäss seda tavapäraselt nõuaksid.

WGT liugleb siin plaadil enamasti kahe strateegilise võimaluse vahepeal. Esimesel juhul – näiteks nimilugu või “Linnulaat” – tõstavad nad esiplaanile mõne naiivseltki sirgjoonelise meloodiajupi ning peidavad end siis selle taha ära. Too nende valitud fraas on tavaliselt mõõdetult maitsekas, kuid samas ka emotsionaalselt üpris huvitu ja ükskõikne. Justkui oleksid nad kolmekesi sättinud end sohvale surnud punkti ümaramaks poleerima. Aga see kõik vaid katab nende varjatumaid manöövreid ja tasapisiliikumisi. Ega seal nagu polekski mingit müstikat – WGT püstitab oma meloodilise fraasiga teoreemi ja siis tõestab selle. Ei mingeid katkestusi ega kataklüsme. Puhas loogika – matemaatiline ja lineaarne. Aga kuigi see teekond on meie jaoks turvaline, kuigi me mäletame seda, kust me alustasime, ja oleme kontrollinud igat oma sammu, avastame end lõpuks ikka mitte päris sealt, kuhu eeldasime end jõudvat.

Eriti kehtib see selliste irduvate ja immitsevate palade kohta nagu hüpnootiline “Laura”.

On aga ka teine võimalus ja siis kuulub toimuv pigem füüsika kui loogika valda. Nii jätab näiteks suurepärane “Teleporter” või “Orbiidile” või mõni teine esiplaani praktiliselt täiesti tühjaks ning uurib seda tühjust siis moodsate elektrooniliste riistapuudega võimalikult lähedalt ja põhjalikult. WGT ei müstifitseeri tehnoloogiat, ei vormista oma kõlavärve – vaatamata mõnedele siinsetele pealkirjadele – ei unistavalt kosmilises ega külmalt võõrandatud võtmes.

Nende rikastatud kitarrid on lihtsalt üks analüütilise vaatluse võimalus, üks märkamise ja registreerimise viis ning mitme loo abstraktne toon pole niivõrd püüdliku kunstilise eksperimendi tulemus, kui hoopis teatav laboratoorne realism.

Aga ikkagi – oma jahedate meetodite kiuste ei saa WGT midagi parata sinna, et kogutulemus oma valdavas osas nii ilus on. Ja meie samuti mitte.

8