Westlife “Where We Are”
Ma arvasin, et need tüübid on juba maha surnud. Või noh, olgu peale, kui mitte surnud, siis kas süstla otsas või McDonald’si leti taga kurva häälega “Coca, Fanta, Sprite?” küsimas, ja oma kunagist hiilgust taga nutmas. Aga võta näpust. Sel ajal kui paksuks läinud inglise jorsid East 17 esinevad suvalises Tallinna ööklubis ja Boyzone’i liikmed susse nurka viskavad, higistab Westlife stuudios ning annab välja uue plaadi, mille müüginumbrid on tõenäoliselt suht viisakad. Traditsioonide hindajad võivad rahulikult käsi hõõruda, sest 9 aasta jooksul pole mitte miskit muutunud. Ebakindlatel aegadel pöördutakse ju ikka äraproovitud ja turvalise poole, ning selles suhtes on Westlife õige täpselt märki tabanud. Vanad head suhkruvatiballaadid, üks imalam kui teine, kergelt inisevad vokaalid, tuimad orkestratsioonid, ja sama silutud produktsioon nagu poiste soengud. Võiks ju ütelda, et korralik ja ohutu raadiopop, aga seegi tunduks juba liigse pugemisena. Samas võib see olla ka ohumärk. Ehk hakkavad 90ndate poistebändid kambakesi tagasi tulema ja varsti tabab meid siirupitsunami, mis pühib oma teelt kõik teisitimõtlejad (või siis mõtlejad üldse)? 1