Wiiralti kirg ja kirgastumine

Anne Untera tutvustab Rootsist Tallinna jõudnud Eduard Wiiralti pärandinäituse põhiteoseid.

Näitus “Eduard Wiiralti pärand – Eesti Komitee kingitus” (kuraator Mai Levin) Kumu kunstimuuseumis, kestab 4. oktoobrini.

Kumus saab näha valikut Eesti kuulsaima graafiku Eduard Wiiralti (1898–1954) loomingupärandist, mis jõudis Stockholmis asuva Eesti Komitee kingitusena Eestisse aastal 2005.

Kui kaks aastat tagasi samas toimunud Wiiralti graafika näitusel “Kirg” oli rõhk elu pahelisel, tumedal poolel, siis nüüd on vaataja ees kunstniku hilisem, helgem ja ülevam, klassikalist puhtust taotlev loomingupoolus. Seda annavad edasi eelkõige laste portreed (“Marc”, “Regine”, “Catherine Boullaire”, “Väike Gisele”, “Monika”, “Virve” jt) ja loomad. Kaamel, okaapi, sebra, tiiger, kits, kass ja hobused, keda kunstnik portreteeris suure empaatiaga, leidsid Wiiralti kunstis põliskoha.

Pööre toimus 1933. aasta paiku. Kirest sai kirgastumine. Inimest, looma ja maastikku ühendavad filosoofilised kompositsioonid (nagu “Berberi tüdruk kaameliga” , 1940 ja “Lapi maastik – Vaisaluokta”, 1946) on paljudele juba harjumuslikult tuttavad, kuid nende lehtede ülevus saab selgemaks, kui näiteks 1947. aasta “Burgundia maastikku” (“Maastik hobustega”, ofort) võrrelda 1931. aasta monotüüpiaga “Maastik naisfiguuriga”, milles käteta torso on paigutatud lagedale maastikule “mürgiste” lillede keskele.

Eduard Wiiralt valis kunstis realistliku suuna, algul verismi ja sürrealistliku visionäärsuse vormis. Fantastilise realismi tipuks olid “Orgia” (1928), “Põrgu (1930–32), “Kabaree” (“Elu tants”, 1931) jt. Esmakordselt Eestis eksponeeritav 1927. aasta mustvalge monotüüpia “Kahurid” on aga üllatavalt abstraktne, näidates, millist rada kunstnik oleks võinud minna. Kuid ta jäi elu lõpuni truuks realistlikule nägemisviisile ja must-valgele kunstile. Tänu sellisele andelaadile hoopis teistsuguses keskkonnas – spontaanset maalikunsti armastavas Pariisis –, teisalt aga pidevale reklaami ja management’i võimaluste tagasilükkamisele elas kunstnik oma maailmas, milles ta saatjaks oli pidev aineline kasinus (“taskutiisikus”). Tellimustöid kunstniku pärandis on, kuid vähe, neist üks huvitavamaid näiteks ameeriklase Samuel Yellini eksliibris (1930). Suhtevõrgustiku arendamise asemel elas kunstnik oma loomingule.

Wiiralti 1950. aastate looming kajastab lõhestatud Euroopat. 1950. aasta gravüür “Deporteeritud” viitab tuhandetele ja miljonitele kodutuks jäänud inimestele, sh ka küüditamisele Eestis. Pariis, Wiiralti valik-kodupaik oli muutunud sunnitud paguluseks.

Loomingu lõpp-peatüki süngust tasakaalustavad eksistentsiaalsed mõtisklused. Lehel “Rahutus” (1950) on paljaksriisutud maastikku imestavate silmadega tunnistav naisenägu, kuid loomale seal kohta enam pole. Pärast sõjateemat pöördus kunstnik tagasi ateljeesse, mis jäi tema universumiks (“Maalija”, 1951, joonistused “Ateljee”, 1952).

Wiiralti suuruse avastamine seisab kindlasti veel ees.

Näitusel, mis kestab kuni 4. oktoobrini, saab 221 gravüüri ning joonistuse kõrval näha graafikaplaate, tööriistu ja üksikuid Wiiralti isiklikke esemeid, fotosid ning raamatuid.