25.10.2007, 00:00
Will.I.Am “Songs About Girls”
Will.I.Am “Songs About Girls”
(Interscope)
Kullaprooviga popalkeemia.
Will.I.Am on minu jaoks alati olnud reetur. Kunagi oli Black Eyed Peas California hip-hopi uue tulemise eredamaid nimesid koos Dilated Peoplesi ja Jurassic 5ga (“Bridging The Gap” album on endiselt sama hea kui siis), seejärel aga võeti bändi naine nimega Fergie ja hakati tootma mingit rahamaitselist sülti, mis kuhjas karmavõlga aastast aastasse. Lisaks käis Will.I.Am ära rikkumas ka teiste plaate (Nas, Talib Kweli), ühesõnaga, igati tüütu ja kahjulik tegelane.
Seda enam olen üllatunud, kui hea on tema sooloplaat. Terve plaat on pühendatud “naistele” ja tekst on siin nagu kiimas lapse lalin, mõttetu seljaaju-monoloog, aga muusika teeb selle kõik tasa. Kui keegi peaks mult täna küsima, milline võiks olla klassikaline pop, siis võiks ühe kandidaadina välja pakkuda selle plaadi. Siin on haussi (“Impatient”), elektrot, akustilist neosouli (“Invisible”), AOR-dance’i à la Mylo (“It’s Over”), trendikaid sämpleid (“Get Your Money” ja MANDY vs. Booka Shade’i “Body Language”) ja ülinakkavaid vokooder-vokaale (“One More Chance”, “I Got It From My Mama”). Enam-vähem kõigis lugudes on olemas see tabamatu pop-alkeemiline miski, mis näpib mõnuretseptoreid ja tekitab reaktsiooni muusika ja sisikonna vahel. Poleks oodanud, et sealt tuleb nii kirju ja kõrge kullaprooviga album. 8
(Interscope)
Kullaprooviga popalkeemia.
Will.I.Am on minu jaoks alati olnud reetur. Kunagi oli Black Eyed Peas California hip-hopi uue tulemise eredamaid nimesid koos Dilated Peoplesi ja Jurassic 5ga (“Bridging The Gap” album on endiselt sama hea kui siis), seejärel aga võeti bändi naine nimega Fergie ja hakati tootma mingit rahamaitselist sülti, mis kuhjas karmavõlga aastast aastasse. Lisaks käis Will.I.Am ära rikkumas ka teiste plaate (Nas, Talib Kweli), ühesõnaga, igati tüütu ja kahjulik tegelane.
Seda enam olen üllatunud, kui hea on tema sooloplaat. Terve plaat on pühendatud “naistele” ja tekst on siin nagu kiimas lapse lalin, mõttetu seljaaju-monoloog, aga muusika teeb selle kõik tasa. Kui keegi peaks mult täna küsima, milline võiks olla klassikaline pop, siis võiks ühe kandidaadina välja pakkuda selle plaadi. Siin on haussi (“Impatient”), elektrot, akustilist neosouli (“Invisible”), AOR-dance’i à la Mylo (“It’s Over”), trendikaid sämpleid (“Get Your Money” ja MANDY vs. Booka Shade’i “Body Language”) ja ülinakkavaid vokooder-vokaale (“One More Chance”, “I Got It From My Mama”). Enam-vähem kõigis lugudes on olemas see tabamatu pop-alkeemiline miski, mis näpib mõnuretseptoreid ja tekitab reaktsiooni muusika ja sisikonna vahel. Poleks oodanud, et sealt tuleb nii kirju ja kõrge kullaprooviga album. 8