Žanripiirideta ja padumusikaalne

Käesoleva nädala Ekspressi singli autor Rainer Jancis annab sel nädalal välja Metro Luminali kogumiku „Sassis"' ja intervjuu Tõnu Karjatsele.

Rainer Jancis alustas rock-bändidega Ükskõik, Metro Luminal jt. Ta on olnud tegev projektides the Dildos, Modern Ethnics. Mänginud eksperimentaalseid soolokavasid, teinud muusikat etendustele (Mai Murdmaa “Tantsumaraton”, Mart Kalveti “Pommimäng”), filmidele (René Vilbre “Mina olin siin”, Jaan Toomiku “Armulaud”, Priit Pääsukese “Must Peeter”), pooleli on Rasmus Merivoo “Buratino ja päike”. Juba siinne loetelu näitab, et žanripiire Rainer Jancisel ei ole.

Sa oled justkui pidevas liikumises millegi eest või millegi poole. Mille eest põgened või mille poole liigud?

Olles helilooja filmidele, on loogiline, et peab kirjutama muusikat stiilis, mida see linateos nõuab, nii et sellisel puhul sõltub kõik algmaterjalist ja ülesandest. Filmi heliloojalt eeldataksegi eklektilisust, nii et see on ka üks põhjusi, miks mulle selliseid asju pakutakse. Sama kehtib ka teatrietenduste ja performance’i saadete kohta.

Siiski arvan, et mu komponeerimine on muutunud aina kindlapiirilisemaks ja ka eri stiilis tehtud asjadest on võimalik minu käekirja välja lugeda. Improvisatsioonilisi kontserte või üldse improt teen viimasel ajal suhteliselt harva.

Kui rääkida minu viimase aja suundumustest, siis olen just põhiliselt laule treinud. Sealjuures kirjutan ka üha tihedamini ise tekste. Tegelikult on mul hetkel oma stiilist üsna selge ettekujutus, samas olen alati heameelega valmis üritama midagi, mida pole varem teinud. Stiili küsimus on lõputu protsess ja isegi, kui sa oled mingile kindlale stiilile truuks jäänud, jätkub lihvimist ja uute nõksude avastamist elu lõpuni. Tihtipeale tulekski eelistada ühe asja viimistlemist ja lihvimist pidevale muutumisele.

Kas on midagi sellist, mida tahaksid teha, aga pole veel mingil põhjusel saanud?

Jah. Tahaks kirjutada mõne suurvormi või isegi suurvormide tsükli ja selleks ei ole sugugi lihtne aega maha võtta. Arvan, et esimese teose peaks oma kulu ja kirjadega valmis tegema ja see ongi raske.

Omaette suurvormi mõõdu annab välja ka muusika Mai Murdmaa lavastusele “Tantsumaraton”, mis detsembri algusest ka DVD-l saadaval. Kas oled väitega nõus?

Loomulikult. Aga ta on siiski etendusekeskne teos. Ei tea, et keegi mõne balletimuusikaga (näiteks Tšaikovski “Luikede järv”) kuskil kontsertsaalis kontserti annaks. Tahaks kirjutada sellist suurvormi, mis oleks iseseisev teos.

Kuidas oma stiili iseloomustaksid? Siin on muidugi palju tahke, sõltuvalt žanrist, kuid peamine on siiski kõlapilt, viimistletus.

Pööran rütmi komponeerimisele suurt tähelepanu ja suhteliselt palju mu viimase aja loomingut on ebareeglipärastes taktimõõtudes või vahelduv takti mõõdus. Poplugude puhul olen küll viimasel ajal üritanud veidraid taktimõõte vältida ja keskenduda rohkem konkreetsetele kõladele ja fiilingule.

Kuna kitarristina on juba aastaid minu lemmikteemaks alternatiivhäälestuste kasutamine, siis on need kaks asja – rütmi ja häälestustega nipitamine – ehk püsivamad jooned mu loomingus.

Sind tuntakse siiski peamiselt Metro Luminali kaudu. Peatselt on tulemas ka kogumik, kuhu selle bändi eluastmed koondatud, seda siis alates 1998. aastast. Mida kogumik märgib, kas selle projekti lõppu?

Metro Luminali kogumik on inspireeritud René Vilbre filmist “Mina olin siin”, milles oli Metro Luminalilt tervelt viis lugu eri ajajärku dest. Ei pea seda kogumikku mingiks joone alla tõmbamiseks. Joone alla tõmbaks vist väljakuulutatud viimase aasta plaadiga või midagi. See plaat ei ole greatest hits, pigem on see püüe anda kuulajale, kes varem pole võib-olla Metrot kuulnudki, ülevaade ansamblist. Ja arvestades ansambli üsna hõredat tegevusgraafikut, võib neid inimesi olla päris palju, kes alles praegu Metro vastu huvi tundma on hakanud. Samuti on seal mõned varem avaldamata lood, mis tundusid lausa kohustuslikud välja anda. Näiteks “Superstar”.

Nagu enne tunnistasid, oled viimasel ajal teinud peamiselt laule ja neile ka ise tekste kirjutanud – kas tähendab see taas muutust, seekord siis sooloprojekti poole?

Plaanis on avaldada järgmise aasta alguses sooloplaat, kus oleks muusikat filmidest, teatrietendustest ja ka mõned viimasel ajal kirjutatud laulud. Näiteks DVD-l välja antud “Tantsumaratonist” võiksid laulud olla ka CD-l. Samuti tuleks välja anda ülejäänud palad filmist “Mina olin siin”, mille jaoks Metro kogumik ei olnud õige formaat. Seega, kavandatav plaat on samuti kogumik, millel neli-viis varem avaldamata vokaaliga lugu. Siiski ei nimetaks ma seda oma soolokarjääri (ansambel Rainer Jancis) algust tähistavaks plaadiks, vaid retrospektiiviks tehtud tööst. Seetõttu mõtlen ka sellele, kuidas seda plaati õigesti pealkirjastada. Ehk peaks plaadile kirjutama “valimik Rainer Jancise filmi-, teatrimuusikat ja laule”. Seda peab veel mõtlema. Igatahes on plaadile koondnimi juba olemas – “ALL”.

Sven Grünberg:

Kui omal ajal Mai Murdmaaga tihedamalt suhtlesime, kurtis Mai, et tema poeg Rainer kipub liiga boheemlikuks ja laialivalguvaks kasvama. Ja tõesti, silmapaistvalt andekat poissi võis pahatihti näha kohvikutes istumas ja muidu ringi uitamas. Mõneks ajaks oli Rainer Eestist kadunud. Kui ta Saksamaalt tagasi saabus, oli muutus heas suunas märgatav. Varasemast hõljuvast kitarrimängijast, kel oli probleeme oma muusika vormistamisega, oli saanud märgatavalt selgema mõtlemisega muusik, kes oskab oma andekust ka juhtida ja vormistada. Tänaseks on Rainerist saanud laia diapasooniga muusik, kelle tegemised ei jäta külmaks neid, kel avaram huvi sügavama muusika vastu.

Ene-Liis Semper:

Olen Raineriga tööalaselt kokku puutunud küll juba aastaid tagasi, kuid tema värvikas isiksus on niivõrd omanäoline, et mälestus püsib jätkuvalt ere.

Raineri kohta võiks vahest esmajoones öelda, et ta on oma töös lausa maniakaalselt põhjalik ja järjekindel. Padumusikaalse ja tundliku natuurina on tal oma teosest (ja selle võimalikust ettekandest) alati detailne nägemus, mille ta siis ka kõige ja kõigi kiuste sama detailselt ellu viib. Võiks öelda, et koostöö Raineriga on suur väljakutse. Oma põhjalikkuses ja järeleandmatuses võib Rainer projekti ülejäänud osaliste elu kohati küllalt keeruliseks muuta, kuid kuna olen ise oma loomingus sama nõudlik, oleme seni alati leidnud ühise keele.