Festivalina positsioneerib end Eesti suurim turundussündmus juba paar aastat. Ehk siis tänapäeval pole Kuldmuna kujul tegemist mitte lihtsalt reklaamiauhindadega, vaid „kreatiivsuse“ paraadiga. See püüd siduda, hambad ristis, müügiedendustegevust loovusega, võrdsustada reklaam kunstiga, on mulle alati pinda käinud. Nagu ütles üks Inglise värsimeister, et kuidas iganes sa roosi ei kutsuks, lõhnab ta ikka nagu roos. Või siis Eesti reklaami puhul, vahet pole, kui palju parfüümi peale kallad ja case study’sid kokku monteerid, õhus on siiski tankla kabanossi ja Zarast tähtsa õhtu puhul hangitud polüestrist kleidi aroomi. Ja tead mis? See on täiesti okei. Pole mõtet maskeeruda suureks kultuuriheeroseks ja vaimuhiiglaseks, kui sa oled lihtsalt kõige parem kabanossimüüja. See ongi täitsa äge tiitel ja nagu ütlevad huulepulga-feministid: „you are enough“. Igasugune ideoloogilise mimikri katse kukub turundust Olümposele upitades haledalt läbi, sest kuskilt jäävad ikkagi paistma veidi lahja eelarve ja kliendiga tehtud kompromisside kõrvad.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid