Esiteks jäi ta pealiskaudsele kõrvale kättesaadavaks mitte oma nihkes tämbrite, vaid lopsakate, pehmete ja sujuvaks poleeritud meloodiatega, mis jõudsid tihtipeale new age’i-vaimsuse piirile. Teiseks tundus tema arusaam elektroonikast olevat mitte eriti futuristlik, pigem justkui klassikalise muusika pikendus. Süntesaator tema teostes kandis sageli meenutusi sümfoonilistest (või kammerlikest) orkestritoonidest ning muusikale lisandus pompoosset ja eepilist mastaapsust olgu siis kaasatud kooride või õigesti ajastatud timpanilöökide kaudu. See osa Vangelisest elas väga edukalt tema ülipopulaarses filmimuusikas – näiteks sellistes teostes nagu „Tulevankrid“ (1981) või „1492: Paradiisi vallutamine“ (1992). Elektrooniline muusika tema ümber tundus seevastu edenevat nõnda kiiresti ja frontaalselt, et Vangelise loodu polnud justkui määratudki selle tempoga sammu pidama.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid