Vangelise muusikas ilmnev ökoloogilise tasakaalu soov käis koos tema püüdlusega kosmose poole

Vangelis (29. III 1943 – 17. V 2022) in memoriam. Sel nädalal igavikku lahkunud kreeklasest muusiku kohta elektroonilises muusikas vaatleb Tõnis Kahu.

Helilooja ja multiinstrumentalist Evángelos Odysséas Papathanassíou on 79aastasena meie seast lahkunud ja allesjäänutele kuulub napp järelehüüdehetk. Nii napp tegelikult, et polegi väga kerge osutada ühtainust suunda mõjuka kreeklase loodud muusika juurde minemiseks. Aga kui ikkagi proovida ja teha seda näiteks tema tuntumate tööde kaudu, siis küsimus sellest, kas Vangelis oli populaarses elektroonilises muusikas novaator või mitte, pole kuidagi lugupidamatu. Pigem alustuseks hoopis huvitav. Sest tihtipeale pole teda tolles žanris teerajajana hoopiski mainitud ja ma proovin võimalikuks selgituseks välja pakkuda kaht põhjust.

Esiteks jäi ta pealiskaudsele kõrvale kättesaadavaks mitte oma nihkes tämbrite, vaid lopsakate, pehmete ja sujuvaks poleeritud meloodiatega, mis jõudsid tihtipeale new age’i-vaimsuse piirile. Teiseks tundus tema arusaam elektroonikast olevat mitte eriti futuristlik, pigem justkui klassikalise muusika pikendus. Süntesaator tema teostes kandis sageli meenutusi sümfoonilistest (või kammerlikest) orkestritoonidest ning muusikale lisandus pompoosset ja eepilist mastaapsust olgu siis kaasatud kooride või õigesti ajastatud timpanilöökide kaudu. See osa Vangelisest elas väga edukalt tema ülipopulaarses filmimuusikas – näiteks sellistes teostes nagu „Tulevankrid“ (1981) või „1492: Paradiisi vallutamine“ (1992). Elektrooniline muusika tema ümber tundus seevastu edenevat nõnda kiiresti ja frontaalselt, et Vangelise loodu polnud justkui määratudki selle tempoga sammu pidama.