Ludmilla ja Milla

Tartu Kunstimuuseumi naiskunstnike retrospektiivid, mis väärtustavad naise elu kõiki etappe, on igati praeguse ajavaimuga kooskõlas, leiab Ludmilla Siimu isikunäitust vaadanud Liisa Kaljula.

Tartu Kunstimuuseum on võtnud üheks oma südameasjaks korraldada nõukogude perioodi naiskunstnike retrospektiive, mis ka tõepoolest retrospektiivid oleksid. Vaataksid kunstnike loomingut panoraamselt läbi kümnendite ja seda isegi juhul, kui Eesti kunstiajaloo kaanon – ülevaateteosed, riiklike muuseumide püsinäitused ja kollektsioonide kureerimine – ei ole kunstnike ühe või teise perioodi loomingut esiletõstmise vääriliseks pidanud.

Just selline oli Tartu Kunstimuuseumi paari aasta tagune Lola Liivati retrospektiivnäitus, kus oli märkimisväärne osa seinapinnast antud kunstniku vähetuntud ja kaasaegse kunsti kontekstis marginaalseks ja esoteeriliseks peetud abstraktsele hilisloomingule. Sama mudelit on rakendatud ka sellekevadisel, Kristlyn Liieri kureeritud ja Kristi Kongi kujundatud Ludmilla Siimu retrospektiivnäitusel „Olemise helk“, millest poole moodustab kunstniku Eesti perioodi looming – kuni Siimu emigreerumiseni 1977. aastal – ning samas mahus teise poole kunstniku Soome perioodi looming.